Tilk 1
„Kui keegi tahab eurotsoonist lahkuda, siis see on imelihtne. Seda ei juhtu, kuid ma võin anda selles osas nõu, kui keegi seda tahab teha. Väga lihtsalt. Teed oma otsused, klaarid oma vahekorrad ära, trükid oma uue raha ning hakkad pihta. (Euroopa Liidust on samamoodi võimalik lahkuda, kuid seal on mõnevõrra keerulisemad lood.)
Euro puhul on see suhteliselt lihtne, lihtsalt väljud sellest süsteemist, kui sa arvad, et see on parem.“
Siim Kallas
EPL 15.12.2010
Tilk 2
„Leaving [the euro] would require lengthy preparations, which, given the anticipated devaluation, would trigger the mother of all financial crises. National households and firms would shift deposits to other Eurozone banks producing a system-wide bank run. Investors, trying to escape, would create a bond-market crisis.„
Barry Eichengreen
„The Euro: love it or leave it“ 4.5.2010
Prof. of Economics, Berkeley, UCLA
former Senior Policy Advisor at IMF
CEPR Research Fellow
17. dets 2010
16. dets 2010
Lugedes prof. Purju „Maksupoliitilisi valikuid“, emotsioonidega
(„Maksupoliitilised valikud“, A. Purju, Sirp 10.12.2010)
„Majandustegevuse eesmärk on heaolu.“
(Absoluutselt.) Ja riigi majanduspoliitika eksisteerimise ainukene mõte on kõrvaldada heaolu edendamise teelt kõik turutõrked. Autor viitab heaolu jaotusele „põlvkondade vahel“, ilmselt pidades silmas turul tekkivaid ülemääraseid erinevusi vanuseskaalal. Jaotusküsimuse osas peaks põlvkondadele lisaks võrdlema ilmselt ka muid sotsiaalseid rühmi, kuni samas asutuses töötava koristaja ja direktorini välja. Selle viimase hindamiseks valmis Inglismaa konservatiivsete pea- ja rahandusministri tellimusel äsja põhjalik uuring („Hutton Review of Fair Pay in Public Sector“), et kas palgavahed avaliku sektori asutustes pole ehk ebaõiglaselt suureks kärisenud.
Omaette küsimus on aga see, mida „heaolu“ eestlase jaoks üleüldse tähendab. Põhjanaabrite juures käib kogu ühiskonnapoliitiline debatt oma heaoluühiskonna säilitamise ja arendamise ümber – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kiuste. Eestis aga kipub heaoluühiskond olema pigem sõimusõna, kuna sellega käivad kaasas … teadagi mis. Vähemasti pole sellele mõistele kohaliku sisu otsimine üks valgele inimesele sobilik tegevus – siin ju niigi kõigil hea olla ja paremaks saab minna ainult läbi majanduskasvu. Niikaua, kuni me pole ühiskondliku kokkuleppe korras jõudnud isegi oma „heaoluühiskonna“ ideaali kompleksivabade otsinguteni, on tõesti raske maksimeerida ühiselt midagi muud peale majanduskasvu. (Seega saab heaoluühiskonnast esialgu rääkida vaid Lääne eeskujul.)
„Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle.“
(Kui professor nii ütleb.) Kaks prominentset majandusteadlast väidavad ühe oma ammuse artikli kokkuvõttes nii: „Policies that maximise growth are optimal only for a government that cares solely about pure “capitalists““ (Alesina, Rodrik, (1994) „Distributive Policies and Economic Growth“). Artikli kontekst on küll veidi teine – nimelt kipuvad liigsuured varanduslikud ja sissetulekuerinevused tooma demokraatia tingimustes kaasa valijate soovi neid erinevusi liigprogresseeruvate maksudega tasandada. Arusaadavalt võib see soov mingist mõistlikkuse piirist alates muutuda majanduskasvu ja sedakaudu ka heaolu liigselt pärssivaks.
Siinkohal on sobiv tõlgendada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, IMF) poolt meile antavaid majanduspoliitilisi soovitusi. Need on enamasti kantud vaid kitsalt majanduskasvu kiirendamise (või avaliku sektori eelarve kiire tasakaalustamise) külmaverelisest eesmärgist, sest majanduspoliitika ainukene vaikimisi tehtav väärtuspõhine valik on teadagi see, et rohkem raha on parem kui vähem raha. Samas tunnistavad ka soovitajad ise, et valitsustel võib olla muidki eesmärke peale keskmise SKP per capita kergitamise, kuid need on kõik väärtuspõhised valikud, mis tuleb teha riigil endal poliitilise protsessi kaudu.
„Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem.“
(Teoreetiliselt tõepoolest.) Seda soovitust efektiivselt ellu rakendades poleks vaja maksustada midagi muud peale piima, leiva ja insuliini, kuna sundkulutuste puhul ei kaoks maksubaas kuhugi ning „teoreetiline“, matemaatiliselt lihtsasti tuvastatav heaolu kadu oleks minimaalne. Insuliiniaktsiisi asemel praktiseeritakse siiski pigem bensiiniaktsiisi, mille teoreetiline headus on peaaegu sama, kuid mis paratamatult kandub üle ka leiva ja piima hinda. Nii et ettevaatust teooriate puhtakujulisel praktiseerimisel! Ja nende esitlemisel peaks erinevaid aspekte publikumile selgelt teadvustama – mõni lihtsameelne võtab veel teooria sabast kinni.
„Mõjuv analoogiline meede (väiksema tuluga rühmade tarbimisvõime toetamine käibemaksutõusu tingimustes) oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani.“
Intellektuaalselt huvitav, minu jaoks sümpaatne ja majanduslikult ilmselt põhjendatud. Tõe huvides tuleks muidugi mainida, et selline suuremeelsus üksi maksaks riigieelarvele pea 3 mld kr aastas. Seda esimese ringi brutoefektina, netomõju oleks ilmselt üksjagu väiksem, kuna suur osa sellest rahaks läheks tõenäoliselt esimeses kaheksas tuludetsiilis seni rahuldamata esmavajaduste katteks ehk tarbimisse. Eriti praeguses situatsioonis turgutaks selline meede tänuväärselt endiselt kiduvat sisenõudlust, sotsiaalsest aspektist rääkimata. Kui aga soovida tagada fiskaalset neutraalsust esimeses ringis, peaks seda uut miinimumi ületavalt osalt tõstma tulumaksumäära 21%lt 26%ni. Selline tulude ümberjagamise skeem ei vasta ilmselt esialgu Eesti ühiskonna arusaamisele õigluse ja heaolu edendamisest.
„Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.“
„Jahumine“ tuleks iga teema ümber ära lõpetada. Siin tundub siiski olevat kaasa mindud „heas seltskonnas“ tavaks oleva nõiajahiga, mille eesmärk on see ainuõigeid jumalaid salgav sõnapaar nii avalikust retoorikast kui analüütikast välja juurida. Minu meelest tähendaks see tagasipöördumist valgustuseelsesse pimedasse keskaega, kus usudogmaatikud end tuleriitade paistel soojendasid ja keskmiselt 0,1% majanduskasvust endale õiglaselt kuuluvat osa kindlustasid. Isegi „rahva võim“ ei üritanud oma viimasel kümnendil nii jõuliselt kehtestada sellist ideoloogilist puhtust, mida praegu teostab meie establishment. Ühe täiesti adekvaatse ja olulise maksutehnilise elemendi demoniseerimine teeb kahjuks kogu maksupoliitilise debati väga keeruliseks, kus analüütilisel lähenemisel pole enam kohta.
See „olulisem küsimus“, millele autor viitab, võiks maksustamise kontekstis olla kogu maksusüsteemi ülevaatamine. Progresseeruvamal tulumaksuskaalal on siin paratamatult oma selge roll, kuid lisaks ka seni ekspluateerimata maksubaaside rakendamisel ja paljul muul.
Samas pole heaoluriigi ehk suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine jumalast antud eesmärk. Maslow inimvajaduste hierarhia järgi oleme endiselt oma isiklike füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega nii ametis, et turvalisus ja solidaarsus laiemas mõttes pole teema ning meie arusaamine heast elust erineb põhjanaabrite omast nagu siga ja kägu. Ega üle oma varju ikka ei hüppa.
Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et konvergents arenenud maailmaga sotsiaalsete väärtuste osas ei ole meie tee, sest – nagu tõdes kadunud Kalev Kesküla – „eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust“.
„Majandustegevuse eesmärk on heaolu.“
(Absoluutselt.) Ja riigi majanduspoliitika eksisteerimise ainukene mõte on kõrvaldada heaolu edendamise teelt kõik turutõrked. Autor viitab heaolu jaotusele „põlvkondade vahel“, ilmselt pidades silmas turul tekkivaid ülemääraseid erinevusi vanuseskaalal. Jaotusküsimuse osas peaks põlvkondadele lisaks võrdlema ilmselt ka muid sotsiaalseid rühmi, kuni samas asutuses töötava koristaja ja direktorini välja. Selle viimase hindamiseks valmis Inglismaa konservatiivsete pea- ja rahandusministri tellimusel äsja põhjalik uuring („Hutton Review of Fair Pay in Public Sector“), et kas palgavahed avaliku sektori asutustes pole ehk ebaõiglaselt suureks kärisenud.
Omaette küsimus on aga see, mida „heaolu“ eestlase jaoks üleüldse tähendab. Põhjanaabrite juures käib kogu ühiskonnapoliitiline debatt oma heaoluühiskonna säilitamise ja arendamise ümber – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kiuste. Eestis aga kipub heaoluühiskond olema pigem sõimusõna, kuna sellega käivad kaasas … teadagi mis. Vähemasti pole sellele mõistele kohaliku sisu otsimine üks valgele inimesele sobilik tegevus – siin ju niigi kõigil hea olla ja paremaks saab minna ainult läbi majanduskasvu. Niikaua, kuni me pole ühiskondliku kokkuleppe korras jõudnud isegi oma „heaoluühiskonna“ ideaali kompleksivabade otsinguteni, on tõesti raske maksimeerida ühiselt midagi muud peale majanduskasvu. (Seega saab heaoluühiskonnast esialgu rääkida vaid Lääne eeskujul.)
„Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle.“
(Kui professor nii ütleb.) Kaks prominentset majandusteadlast väidavad ühe oma ammuse artikli kokkuvõttes nii: „Policies that maximise growth are optimal only for a government that cares solely about pure “capitalists““ (Alesina, Rodrik, (1994) „Distributive Policies and Economic Growth“). Artikli kontekst on küll veidi teine – nimelt kipuvad liigsuured varanduslikud ja sissetulekuerinevused tooma demokraatia tingimustes kaasa valijate soovi neid erinevusi liigprogresseeruvate maksudega tasandada. Arusaadavalt võib see soov mingist mõistlikkuse piirist alates muutuda majanduskasvu ja sedakaudu ka heaolu liigselt pärssivaks.
Siinkohal on sobiv tõlgendada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, IMF) poolt meile antavaid majanduspoliitilisi soovitusi. Need on enamasti kantud vaid kitsalt majanduskasvu kiirendamise (või avaliku sektori eelarve kiire tasakaalustamise) külmaverelisest eesmärgist, sest majanduspoliitika ainukene vaikimisi tehtav väärtuspõhine valik on teadagi see, et rohkem raha on parem kui vähem raha. Samas tunnistavad ka soovitajad ise, et valitsustel võib olla muidki eesmärke peale keskmise SKP per capita kergitamise, kuid need on kõik väärtuspõhised valikud, mis tuleb teha riigil endal poliitilise protsessi kaudu.
„Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem.“
(Teoreetiliselt tõepoolest.) Seda soovitust efektiivselt ellu rakendades poleks vaja maksustada midagi muud peale piima, leiva ja insuliini, kuna sundkulutuste puhul ei kaoks maksubaas kuhugi ning „teoreetiline“, matemaatiliselt lihtsasti tuvastatav heaolu kadu oleks minimaalne. Insuliiniaktsiisi asemel praktiseeritakse siiski pigem bensiiniaktsiisi, mille teoreetiline headus on peaaegu sama, kuid mis paratamatult kandub üle ka leiva ja piima hinda. Nii et ettevaatust teooriate puhtakujulisel praktiseerimisel! Ja nende esitlemisel peaks erinevaid aspekte publikumile selgelt teadvustama – mõni lihtsameelne võtab veel teooria sabast kinni.
„Mõjuv analoogiline meede (väiksema tuluga rühmade tarbimisvõime toetamine käibemaksutõusu tingimustes) oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani.“
Intellektuaalselt huvitav, minu jaoks sümpaatne ja majanduslikult ilmselt põhjendatud. Tõe huvides tuleks muidugi mainida, et selline suuremeelsus üksi maksaks riigieelarvele pea 3 mld kr aastas. Seda esimese ringi brutoefektina, netomõju oleks ilmselt üksjagu väiksem, kuna suur osa sellest rahaks läheks tõenäoliselt esimeses kaheksas tuludetsiilis seni rahuldamata esmavajaduste katteks ehk tarbimisse. Eriti praeguses situatsioonis turgutaks selline meede tänuväärselt endiselt kiduvat sisenõudlust, sotsiaalsest aspektist rääkimata. Kui aga soovida tagada fiskaalset neutraalsust esimeses ringis, peaks seda uut miinimumi ületavalt osalt tõstma tulumaksumäära 21%lt 26%ni. Selline tulude ümberjagamise skeem ei vasta ilmselt esialgu Eesti ühiskonna arusaamisele õigluse ja heaolu edendamisest.
„Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.“
„Jahumine“ tuleks iga teema ümber ära lõpetada. Siin tundub siiski olevat kaasa mindud „heas seltskonnas“ tavaks oleva nõiajahiga, mille eesmärk on see ainuõigeid jumalaid salgav sõnapaar nii avalikust retoorikast kui analüütikast välja juurida. Minu meelest tähendaks see tagasipöördumist valgustuseelsesse pimedasse keskaega, kus usudogmaatikud end tuleriitade paistel soojendasid ja keskmiselt 0,1% majanduskasvust endale õiglaselt kuuluvat osa kindlustasid. Isegi „rahva võim“ ei üritanud oma viimasel kümnendil nii jõuliselt kehtestada sellist ideoloogilist puhtust, mida praegu teostab meie establishment. Ühe täiesti adekvaatse ja olulise maksutehnilise elemendi demoniseerimine teeb kahjuks kogu maksupoliitilise debati väga keeruliseks, kus analüütilisel lähenemisel pole enam kohta.
See „olulisem küsimus“, millele autor viitab, võiks maksustamise kontekstis olla kogu maksusüsteemi ülevaatamine. Progresseeruvamal tulumaksuskaalal on siin paratamatult oma selge roll, kuid lisaks ka seni ekspluateerimata maksubaaside rakendamisel ja paljul muul.
Samas pole heaoluriigi ehk suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine jumalast antud eesmärk. Maslow inimvajaduste hierarhia järgi oleme endiselt oma isiklike füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega nii ametis, et turvalisus ja solidaarsus laiemas mõttes pole teema ning meie arusaamine heast elust erineb põhjanaabrite omast nagu siga ja kägu. Ega üle oma varju ikka ei hüppa.
Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et konvergents arenenud maailmaga sotsiaalsete väärtuste osas ei ole meie tee, sest – nagu tõdes kadunud Kalev Kesküla – „eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust“.
29. nov 2010
Kodanik ja kodanik, palk ja palk
Jõulude ja valimiste eelõhtul pakub üks rahvasaadik kõigile kodanikupalka (EPL 29.10.2010):
„Kodanikupalk tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et ta kannatab puudust. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist. Kui suur see kodanikupalk olla võiks? 1259 krooni kuus (minimaalseks toimetulekuks vajalik summa). Kodanikupalk asendaks senised toimetuleku- ja lastetoetused … Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Seoses majanduskriisiga vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.“
Komisjoni esimehena teenib rahvasaadik viiekordset vabariigi keskmist e 61 295 kr bruto, lisaks 10% ulatuses palgast kulutusi, mille tegemisel ei olevat olulisi juriidilisi ega moraalseid piiranguid. Oma ettepaneku kohaselt langeb koanikupalga alla ka rahvasaadik ise, seega oleks tema sissetulek jaanuaris 54 607 kr kuus puhtaana käteen (eeldusel, et kodanikupalk on maksustatav tulu). Ehk siis nelikümmend kolm (43) korda üle „minimaalseks toimetulekuks vajaliku“. (Vajadused on mõistagi erinevad, kuna käivad sissetulekutest alati mõnevõrra ees – see on loodusseadus ja majanduskasvu kindel vedur.)
Võib küsida, et kui suur peab olema kodaniku palk, et ta oskaks hinnata, kas 1259 kr kuus „kindlustab elamiseks vajaliku“? Minu palgast jääb adekvaatse hinnangu andmiseks väheks.
Nii et 1200 kr toimetulekutoetuse asemel 1259 kr kodanikupalka. Kui 5% lisa ei ole ehk ülemäära palju, siis „toimetulekuteotuse“ ristimine „kodanikupalgaks“ korvab kõik kuhjaga. See on nagu jõuluaegne küünal – tuba ei küta, aga hinge soojendab küll.
Igatahes – väike samm kodanikule, aga suur samm rahvasaadikule.
„Kodanikupalk tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et ta kannatab puudust. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist. Kui suur see kodanikupalk olla võiks? 1259 krooni kuus (minimaalseks toimetulekuks vajalik summa). Kodanikupalk asendaks senised toimetuleku- ja lastetoetused … Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Seoses majanduskriisiga vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.“
Komisjoni esimehena teenib rahvasaadik viiekordset vabariigi keskmist e 61 295 kr bruto, lisaks 10% ulatuses palgast kulutusi, mille tegemisel ei olevat olulisi juriidilisi ega moraalseid piiranguid. Oma ettepaneku kohaselt langeb koanikupalga alla ka rahvasaadik ise, seega oleks tema sissetulek jaanuaris 54 607 kr kuus puhtaana käteen (eeldusel, et kodanikupalk on maksustatav tulu). Ehk siis nelikümmend kolm (43) korda üle „minimaalseks toimetulekuks vajaliku“. (Vajadused on mõistagi erinevad, kuna käivad sissetulekutest alati mõnevõrra ees – see on loodusseadus ja majanduskasvu kindel vedur.)
Võib küsida, et kui suur peab olema kodaniku palk, et ta oskaks hinnata, kas 1259 kr kuus „kindlustab elamiseks vajaliku“? Minu palgast jääb adekvaatse hinnangu andmiseks väheks.
Nii et 1200 kr toimetulekutoetuse asemel 1259 kr kodanikupalka. Kui 5% lisa ei ole ehk ülemäära palju, siis „toimetulekuteotuse“ ristimine „kodanikupalgaks“ korvab kõik kuhjaga. See on nagu jõuluaegne küünal – tuba ei küta, aga hinge soojendab küll.
Igatahes – väike samm kodanikule, aga suur samm rahvasaadikule.
14. nov 2010
Kas Eesti areng on hädaohus?
Eelmisel nädalal Riigikogus taas kord arutluse all olnud astmelise tulumaksu eelnõu sai oodatult väärilise vastulöögi. Vastuargumente kuulates ei saanud kellelegi jääda kahtlust, et juba selle teema tõstatamine on naeruväärne ajaraisk ning Eesti arengu seisukohast lausa kuritegelik. „Amoraalne maksukirves halvab tulevase kasvu!“ Kõik on nii lihtne ja selge – sotsiaalmajanduslikud küsimused ongi lihtsad ja selged.
Seda kummastavam oli viimasest Sirbist lugeda Arengufondi majanduseksperdi omapoolset teemakäsitlust, tema enda sõnul „emotsioonideta“. Õnneks on Sirbi tiraaž mõttevabas Eestis vaid kolmandik sellest, mis stagnaajal, nii et sedapuhku ohtu riigi alustaladele pole.
PS
Teadupärast on astmelise maksusüsteemi haldamine arvutiteadusele endiselt suur väljakutse. Meie esimese vabariigi aegse 13 maksuastme haldamine õnnestus vaid tänu asjaolule, et seda tehti käsitsi.
Seda kummastavam oli viimasest Sirbist lugeda Arengufondi majanduseksperdi omapoolset teemakäsitlust, tema enda sõnul „emotsioonideta“. Õnneks on Sirbi tiraaž mõttevabas Eestis vaid kolmandik sellest, mis stagnaajal, nii et sedapuhku ohtu riigi alustaladele pole.
PS
Teadupärast on astmelise maksusüsteemi haldamine arvutiteadusele endiselt suur väljakutse. Meie esimese vabariigi aegse 13 maksuastme haldamine õnnestus vaid tänu asjaolule, et seda tehti käsitsi.
10. nov 2010
Kõhutäis kõige kõhnemale
Toimetulekupiiri osas oleme nüüd varsti seal, kus partei, valitsus ja opositsioon seda juba aastaid näha on tahtnud (1200 kr kuus). See summa peaks katma minimaalsed tarbimiskulutused toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (Sots.hoolekande seadus). Kuidas selle kõhutäiega siis nüüd on ehk mitu kalorit (per kõhn kõht ööpäevas) järgmisel aastal ette on nähtud?
Statistikaamet rehkendas (Eesti Toitumisteaduste Seltsi abiga) 2007. aastal elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi maksumust ning leidis, et siis maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni. 2011. aasta hindades teeb see vahepealset toidu kallinemist ja viimast inflatsiooniprognoosi arvestades u 1280 krooni. Selle raha eest peaks saama rahuldatud „täiskasvanud mittetöötava ja väheliikuva inimese energia ja mikrotoitainete vajaduse … tervisehäireid põhjustamata“. Selle korvi energiasisaldus on 2400 kcal.
Kuna toimetulekutoetusest tuleb katta ka „muid“ (mitteeluaseme)kulutusi, siis leiame 1200 kroonist toidule jääva osa. Kahes alumises kuludetsiilis moodustavad need „muud“ kulud LEU andmeil u 45% tarbimiskorvist ehk veidi väiksema osa kui kulutused toidule (jättes eluasemekulud, viina, suitsu ja palmisaared kõrvale). Seega 55% toimetulekutoetusest peaks jääma nälja kustutamiseks. Eelpool mainitud eeldusil jääb seega järgmisel aastal toimetulekutoetusest elaval esimesel pereliikmel kehakinnituseks 55% x 1200kr = 660kr, mis tagab tubli poole (660/1280=52%) minimaalselt ettenähtud kaloritest ehk 1250 kcal. Kui ka pere teine liige peaks toimetulekutoetusest elatuma, siis tema peab hakkama saama 1000 kcaloriga.
Optimistliku gurmaanina võib arutleda ka teistpidi – vähemalt esimene pereliige saab kere põhjendatud vajaduste järgi täis pargitud ning millelegi muule materiaalsele pole enam raha mõelda. Kahjuks on see ohtlik variant, sest täis kõht on töötule halb nõuandja.
Kuna sellel aastal õnnestub toimetulekutoetuse toidule jäävast osast esimesel pereliikmel katta vaid 44% minimaalsest kaloraažist, siis on progress täiesti olemas.
Igatahes – väike samm inimesele, aga suur samm riigile.
Statistikaamet rehkendas (Eesti Toitumisteaduste Seltsi abiga) 2007. aastal elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi maksumust ning leidis, et siis maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni. 2011. aasta hindades teeb see vahepealset toidu kallinemist ja viimast inflatsiooniprognoosi arvestades u 1280 krooni. Selle raha eest peaks saama rahuldatud „täiskasvanud mittetöötava ja väheliikuva inimese energia ja mikrotoitainete vajaduse … tervisehäireid põhjustamata“. Selle korvi energiasisaldus on 2400 kcal.
Kuna toimetulekutoetusest tuleb katta ka „muid“ (mitteeluaseme)kulutusi, siis leiame 1200 kroonist toidule jääva osa. Kahes alumises kuludetsiilis moodustavad need „muud“ kulud LEU andmeil u 45% tarbimiskorvist ehk veidi väiksema osa kui kulutused toidule (jättes eluasemekulud, viina, suitsu ja palmisaared kõrvale). Seega 55% toimetulekutoetusest peaks jääma nälja kustutamiseks. Eelpool mainitud eeldusil jääb seega järgmisel aastal toimetulekutoetusest elaval esimesel pereliikmel kehakinnituseks 55% x 1200kr = 660kr, mis tagab tubli poole (660/1280=52%) minimaalselt ettenähtud kaloritest ehk 1250 kcal. Kui ka pere teine liige peaks toimetulekutoetusest elatuma, siis tema peab hakkama saama 1000 kcaloriga.
Optimistliku gurmaanina võib arutleda ka teistpidi – vähemalt esimene pereliige saab kere põhjendatud vajaduste järgi täis pargitud ning millelegi muule materiaalsele pole enam raha mõelda. Kahjuks on see ohtlik variant, sest täis kõht on töötule halb nõuandja.
Kuna sellel aastal õnnestub toimetulekutoetuse toidule jäävast osast esimesel pereliikmel katta vaid 44% minimaalsest kaloraažist, siis on progress täiesti olemas.
Igatahes – väike samm inimesele, aga suur samm riigile.
28. okt 2010
Voltaire on meil jälle üpris surnud
Äsja tähistas üks osa Eesti ühiskonnast 40ne kirja 30ndat juubelit. Kui originaaltekstis vahetada „eesti keel“ tekstiga „vaba, kriitiline aga ratsionaalne majandusmõte“ ning „vägivald“ tekstiga „partei ja valitsuse poolne süvenev avalik põlgus ja stigmatiseerimine“, siis võiks kirja veelkord avaldada, lausa peaks, ja mitte meenutusena kaugetest pimedatest aegadest, vaid toetusena riigikontrolöri äsjasele appikarjele Riigikogus, mida sots.teadlased on juba ammu sosistanud.
Mida sellest järeldada? Ikka seda, et inimolemus jääb samaks ega sõltu parajasti lubatud parteide arvust – midagigi püsivat ja turvalist siin muutuvas ilmas. Aga kaevata pole sedapuhku kuhugi, ise tegime.
Igal juhul oleme suutnud end kindlalt kirjutada Euroopa selle millenniumi sotsiaalfilosoofia ja majandusmõtte ajalukku.
Mida sellest järeldada? Ikka seda, et inimolemus jääb samaks ega sõltu parajasti lubatud parteide arvust – midagigi püsivat ja turvalist siin muutuvas ilmas. Aga kaevata pole sedapuhku kuhugi, ise tegime.
Igal juhul oleme suutnud end kindlalt kirjutada Euroopa selle millenniumi sotsiaalfilosoofia ja majandusmõtte ajalukku.
12. okt 2010
Miks täishõive ei tähenda 0% töötust
Kui äsjastele majandusnobelistidele sattuks näppu Eesti tööturu andmestik, siis esimese hooga visualiseeriksid nad olukorra enda jaoks tõenäoliselt nii:
(Nagu näha, hakkasid (stat.ameti andmeil) vabad töökohad vähenema IVkv 2007, kuid töötuse määra kasvus hakkas see kajastuma alles IIIkv 2008; alates 2009 aasta algusest vabade töökohtade arv enam ei vähenenud, kuid töötus jätkas jõudsat kasvu, kuni 2010 II kvartalis tegi pöörde paremusele; 2010 III kvartal on prognoos.)
Häda on tööturu (ka kinnisvaraturu, abieluturu...) puhul selles, et nii pakkumiste (töötaja kvalifikatsioon, isikuomadused, kohatud palgaootused jne) kui nõudmiste (tööandja ootused professionaalsusele, pühendumusele, kiiretele tulemustele, vähenõudlikkusele jne) kirevus on totaalne. Seetõttu ei kohta pakkumine alati ja piisavalt kiiresti sobivat nõudlust, ja võibolla ei kohta mitte kunagi.
Lisaks ei kohane hinnad nõudmise ja pakkumise vahekorra muutudes piisavalt kiiresti, kuna tööotsijal on lisaks objektiivsetele omadustele ka mingisugune väärikus, uhkus, enesehinnang, põhjendamatud ootused-lootused jne, mis ainult suurendavad tööturu jäikust.
Eesti kaugelearenenud töövahendusportaalid vähendavad loodetavasti otsinguhõõret ("search friction") viimase võimaluseni.
PS
USA kohta on vastav pilt väga sarnane, va horisontaalskaala osas:
(Nagu näha, hakkasid (stat.ameti andmeil) vabad töökohad vähenema IVkv 2007, kuid töötuse määra kasvus hakkas see kajastuma alles IIIkv 2008; alates 2009 aasta algusest vabade töökohtade arv enam ei vähenenud, kuid töötus jätkas jõudsat kasvu, kuni 2010 II kvartalis tegi pöörde paremusele; 2010 III kvartal on prognoos.)
Häda on tööturu (ka kinnisvaraturu, abieluturu...) puhul selles, et nii pakkumiste (töötaja kvalifikatsioon, isikuomadused, kohatud palgaootused jne) kui nõudmiste (tööandja ootused professionaalsusele, pühendumusele, kiiretele tulemustele, vähenõudlikkusele jne) kirevus on totaalne. Seetõttu ei kohta pakkumine alati ja piisavalt kiiresti sobivat nõudlust, ja võibolla ei kohta mitte kunagi.
Lisaks ei kohane hinnad nõudmise ja pakkumise vahekorra muutudes piisavalt kiiresti, kuna tööotsijal on lisaks objektiivsetele omadustele ka mingisugune väärikus, uhkus, enesehinnang, põhjendamatud ootused-lootused jne, mis ainult suurendavad tööturu jäikust.
Eesti kaugelearenenud töövahendusportaalid vähendavad loodetavasti otsinguhõõret ("search friction") viimase võimaluseni.
PS
USA kohta on vastav pilt väga sarnane, va horisontaalskaala osas:
4. okt 2010
Kuidas ökonomist ökonomistile munapraadimist õpetab
- Pane pann pliidile ja lisa veidi õli;
- Kui oled Keynesiaan, siis stimuleeri panni mõõdukal kuumusel;
- Kui sa pole Keynesiaan, siis ära stimuleeri panni – lihtsalt oota, kuni õli on piisavalt kuumaks läinud (see võib võtta mõnevõrra aega!);
- Haki sibul nii peeneks, et ükski tükk ei suudaks avaldada olulist mõju kogu toidule;
- Pruunista sibul, löö munad panni, prae ja serveeri;
- Kui oled Keynesiaan, siis ära unusta pliiti välja lülitada!
Täisversioon gurmaanidele:
- Kui oled Keynesiaan, siis stimuleeri panni mõõdukal kuumusel;
- Kui sa pole Keynesiaan, siis ära stimuleeri panni – lihtsalt oota, kuni õli on piisavalt kuumaks läinud (see võib võtta mõnevõrra aega!);
- Haki sibul nii peeneks, et ükski tükk ei suudaks avaldada olulist mõju kogu toidule;
- Pruunista sibul, löö munad panni, prae ja serveeri;
- Kui oled Keynesiaan, siis ära unusta pliiti välja lülitada!
Täisversioon gurmaanidele:
21. sept 2010
Igaühel oma mõõdupuu
„Eelarve kärpimise tšempioni tiitel pole ju päris see, mida ükski normaalne riik võita ihaldaks.”
THI
Vabariigi President
Kõne Riigikogus 13.9.2010
THI
Vabariigi President
Kõne Riigikogus 13.9.2010
20. sept 2010
Laenamise kahjulikkusest
„Riigivõla intressid – raha makstakse, aga selle eest ei saa ju mitte midagi vastu!”
K. Kukk, Vanamehed kolmandalt 19.9.2010
Saade väärib kuulamist täies mahus (pühendamatutele siiski ei soovita).
Asjassepühendatutele võib pakkuda elevust ka uue mõiste – sisuline tasakaal – sissetoomine eelarvetasakaalu problemaatikasse, seda ilmselt vastukaaluks raamatupidamislikule tasakaalule. Selge see, et bilanss peab olema balanssis. Samas tsüklilist tasakaalu mainitakse möödaminnes vaid korra ja struktuurset ning primaarset vist ei niigi palju.
Läbivalt rakendatakse mikroloogikat makrotasemel, mida analüütikas tuntakse kompositsiooni vea nime all. (Tavainimese puhul on see andestatav.) Samas jääb aga lahtiseks, kas riigivõla intresside mõttetuse võib üle kanda ka eluasemelaenudele.
K. Kukk, Vanamehed kolmandalt 19.9.2010
Saade väärib kuulamist täies mahus (pühendamatutele siiski ei soovita).
Asjassepühendatutele võib pakkuda elevust ka uue mõiste – sisuline tasakaal – sissetoomine eelarvetasakaalu problemaatikasse, seda ilmselt vastukaaluks raamatupidamislikule tasakaalule. Selge see, et bilanss peab olema balanssis. Samas tsüklilist tasakaalu mainitakse möödaminnes vaid korra ja struktuurset ning primaarset vist ei niigi palju.
Läbivalt rakendatakse mikroloogikat makrotasemel, mida analüütikas tuntakse kompositsiooni vea nime all. (Tavainimese puhul on see andestatav.) Samas jääb aga lahtiseks, kas riigivõla intresside mõttetuse võib üle kanda ka eluasemelaenudele.
Nagu kaks tilka vett (täishõivest)
TILK 1
„Viimase aja manifestide üks kahest räigeimast nõudmisest: valitsus peab tagama täishõive (4% tööpuudust).“
A. Arrak (PM 20.9.2010)
(Tõe huvides oli töötajate manifestis kirjas siiski nii: „Valitsus peab seadma eesmärgiks langetada tööpuudus nelja aastaga nelja protsendini“.)
TILK 2
"to assert the responsibility of the Federal Government to use all practicable programs and policies to promote full employment, production and real income, balanced growth... “
Seletuskiri, Employment and Balanced Growth Act of 1978 (kehtib tänapäevani) Konkreetseks eesmärgiks seati muu hulgas tööpuuduse alandamine viie aastaga 4%ni (16a ja vanemad).
Kui meie töötajaid milleski süüdistada, siis ehk veidi ambitsioonikas plagiaatluses, mis majanduspoliitika kopeerimise osas ei tarvitse olla patt.
Aga et majandust ei saa käskida, selles on Arrakul õigus.
„Viimase aja manifestide üks kahest räigeimast nõudmisest: valitsus peab tagama täishõive (4% tööpuudust).“
A. Arrak (PM 20.9.2010)
(Tõe huvides oli töötajate manifestis kirjas siiski nii: „Valitsus peab seadma eesmärgiks langetada tööpuudus nelja aastaga nelja protsendini“.)
TILK 2
"to assert the responsibility of the Federal Government to use all practicable programs and policies to promote full employment, production and real income, balanced growth... “
Seletuskiri, Employment and Balanced Growth Act of 1978 (kehtib tänapäevani) Konkreetseks eesmärgiks seati muu hulgas tööpuuduse alandamine viie aastaga 4%ni (16a ja vanemad).
Kui meie töötajaid milleski süüdistada, siis ehk veidi ambitsioonikas plagiaatluses, mis majanduspoliitika kopeerimise osas ei tarvitse olla patt.
Aga et majandust ei saa käskida, selles on Arrakul õigus.
14. sept 2010
Majanduse modelleerimise mõtte inertsusest...
... ja selle murdmise raskusest, ilmselt adekvaatne seletus.
1. sept 2010
Manifestist I
Riigihalduse ja majanduspoliitika osas väärib ära märkimist „avalike teenistujate rotatsioon riigiametite vahel ning riigiametite ja erasektori vahel”. Olen seda ammu rääkinud ja Soome SITRA president Mikko Kosonen soovitas ka, viis aastat võiks olla sobiv piir.
„Oluliselt peab paranema riiklike arengukavade, seadusandluse (eriti riigieelarve seaduse) ja poliitikamuudatuste mõjuanalüüside kvaliteet. Enne muudatuste vastuvõtmist peavad need sisulised mõjud nii mõjutatud osapooltele kui ka majandusele ja ühiskonnale tervikuna olema igakülgselt analüüsitud ja selgitatud.”
Sellele soovitusele teeks ma vaid kaks täiendust: mõjuanalüüsitavate dokumentide loetellu tuleks lisada ka tööandjate ja töövõtjate manifestid ning analüüs peab olema poliitiliselt sõltumatu ja positivistlik. Poliitiliselt sõltumatute mõjuanalüüside (ja analüüsijate) vähesus ning riigieelarve osas täielik puudumine saab teenida vaid omakasupüüdlike survegruppide erahuve. Ilma neutraalse ja kvaliteetse poliitikamõjude tõlgendamiseta jäävad valijate valikud ebateadlikuks ning „avalik huvi” edendamata. (Sellel olulisel teemal millalgi pikemalt.)
P.S.
Kui keegi näeb selles jutus vastuolu eelmise postitusega tagamõttega, siis nii see ongi.
„Oluliselt peab paranema riiklike arengukavade, seadusandluse (eriti riigieelarve seaduse) ja poliitikamuudatuste mõjuanalüüside kvaliteet. Enne muudatuste vastuvõtmist peavad need sisulised mõjud nii mõjutatud osapooltele kui ka majandusele ja ühiskonnale tervikuna olema igakülgselt analüüsitud ja selgitatud.”
Sellele soovitusele teeks ma vaid kaks täiendust: mõjuanalüüsitavate dokumentide loetellu tuleks lisada ka tööandjate ja töövõtjate manifestid ning analüüs peab olema poliitiliselt sõltumatu ja positivistlik. Poliitiliselt sõltumatute mõjuanalüüside (ja analüüsijate) vähesus ning riigieelarve osas täielik puudumine saab teenida vaid omakasupüüdlike survegruppide erahuve. Ilma neutraalse ja kvaliteetse poliitikamõjude tõlgendamiseta jäävad valijate valikud ebateadlikuks ning „avalik huvi” edendamata. (Sellel olulisel teemal millalgi pikemalt.)
P.S.
Kui keegi näeb selles jutus vastuolu eelmise postitusega tagamõttega, siis nii see ongi.
Full Disclosure (nagu öeldakse Keskpäevatunnis)
Tööandjate viimane manifest on tänuväärne dokument. Viimasel sotsiaalteaduste aastakonverentsil jäi kõlama mure määramatuse pärast meie sotsiaalmajandusliku tuleviku suhtes. Konverentsile järgnenud (loodetavasti vaid kronoloogiliselt ja mitte tingitult) meie ja maailma majanduse uperpallid on seda määramatust vaid suurendanud. Konverentsil nähti probleemi aga muu hulgas selles, et me ei tunne oma eliite. Äsjane manifest toob üksjagu selgust, kuhu ettevõtjad Eesti riiki tüürivad. (Veidi selgust saab ka sealt. )
See manifest on kerge lugemine, liigse analüüsi ja põhjuslike seoste esitlemisega ning viidetega akadeemilise maailma autoriteetidele huvilisi ei koormata. Eesmärgid ja vahendid vahetavad oma kohta loovalt. Lihtsa vaevaga teeb Eesti sotsiaalteadus selle abil eliidiuuringutes hüppe edasi. Kui üldiselt vajab sotsiaalmajandusliku elu riigipoolne edendamine üksjagu nuputamist, siis Eesti ettevõtjale on asi klaar. Väga hea, kui idee töötab, võiks sotsiaalmajanduspoliitika ekspordist saada Eesti oluline kasvuvedur.
Mõnda huvitavamat ettepanekut vaatlen peatselt lähemalt.
See manifest on kerge lugemine, liigse analüüsi ja põhjuslike seoste esitlemisega ning viidetega akadeemilise maailma autoriteetidele huvilisi ei koormata. Eesmärgid ja vahendid vahetavad oma kohta loovalt. Lihtsa vaevaga teeb Eesti sotsiaalteadus selle abil eliidiuuringutes hüppe edasi. Kui üldiselt vajab sotsiaalmajandusliku elu riigipoolne edendamine üksjagu nuputamist, siis Eesti ettevõtjale on asi klaar. Väga hea, kui idee töötab, võiks sotsiaalmajanduspoliitika ekspordist saada Eesti oluline kasvuvedur.
Mõnda huvitavamat ettepanekut vaatlen peatselt lähemalt.
29. aug 2010
Sotside kollaboratsionismist
Kas sotsid peaksid olema pealinnas koalitsioonis? Ilmselt pole see mõjunud hästi nende reitingule, mis ei üllata ju kedagi. Selle koalitsioonimineku veriseimad kriitikud pole aga sugugi mitte sotside pöidlahoidjad, pigem vastupidi. Seega võiksid nad hoopis rõõmustada, et sots…misiganes maailmavaate esindajad oma mainet lörtsivad.
Kas ei võiks sotside kollaboreerumist pealinnas hoopis käsitleda eneseohverdusena – moraalsetel kaalutulustel sooritatud omakasupüüdmatu (enesehävitusliku) teona? Ilmselt ju ei aita sotsid oma osalusega pealinnas kaasa seniste "alatuste" lisandumisele. Loodetavasti ikka vastupidi, ehk õnnestub midagi hullu ära hoida. Samas toimub see kõik siiski nende endi maine murenemise hinnaga.
Selline "matrossovlus" vääriks ehk hoopis au ja kiitust...
Kas ei võiks sotside kollaboreerumist pealinnas hoopis käsitleda eneseohverdusena – moraalsetel kaalutulustel sooritatud omakasupüüdmatu (enesehävitusliku) teona? Ilmselt ju ei aita sotsid oma osalusega pealinnas kaasa seniste "alatuste" lisandumisele. Loodetavasti ikka vastupidi, ehk õnnestub midagi hullu ära hoida. Samas toimub see kõik siiski nende endi maine murenemise hinnaga.
Selline "matrossovlus" vääriks ehk hoopis au ja kiitust...
Sotside juhtimisest
Kas sotsid vajaksid enne valimisi uut juhti? Paljud ratsionaalsed vaatlejad arvavad, et vahetult enne finishit hobuseid ei vahetata. Siiski, kaotada pole vist midagi – juhti on sotsidel vaja nii nagu igal teisel loom- ja inimkooslusel, kes tahab vähegi ellu jääda. On väidetud, et ehk on praeguse juhi probleem lihtsalt selles, et ta ei oska sõna seda, sõnastada praeguse Eesti ühiskonna ees seisvat põhiküsimus. Muidu on aga tubli mees.
Kas igasuguse juhi esimene töövahend pole mitte sõna – sütitav sõna – mille taga on läbitunnetatud sisemine veenudumus? Sõnata juht on nagu jalutu kaugushüppaja. Jalutus pole tõenäoliselt tema enda süü, aga hüppamise asemel võiks ehk proovida midagi jõukohasemat, kasvõi sõnakunsti.
Kas igasuguse juhi esimene töövahend pole mitte sõna – sütitav sõna – mille taga on läbitunnetatud sisemine veenudumus? Sõnata juht on nagu jalutu kaugushüppaja. Jalutus pole tõenäoliselt tema enda süü, aga hüppamise asemel võiks ehk proovida midagi jõukohasemat, kasvõi sõnakunsti.
25. aug 2010
14. juuni 2010
Looduse ja inimese looming
[FT/ÄP 14.6.2010] Euroopa Liidu president süüdistab finantsturge majandusraskustele ülereageerimises ning selles, et turud lasevad endid liiga tugevasti kuulujuttudest ja eelarvamustest mõjutada.
Kust jookseb piir looduse ja inimese tehtud seaduste vahel? Majandusagentide turukäitumine läheb ilmselt loodusseaduste alla, kuna tugineb vaheldumisi inimlikul lootusel ja hirmul, mida kontrollivad valdavalt ürgsed jõud. Öelda, et turud reageerivad üle on sama, mis väita, et ümber kukkunud kristallpokaal purunes, kuna Maa gravitatsioonijõud „reageeris üle”. See ei võtnud arvesse asjaolu, et tegelikult polnud pokaali purustamine inimese eesmärk.
„Kui aga vaadata asja pikemas perspektiivis, siis karistavad turud ju tegelikult halba poliitikat. Kohati küll ebaproportsionaalselt ja üleliia, lähtuvalt kuulujuttudest ja eelarvamustest.”
Esialgu tundub, et turud on igal juhul karistanud noori tööotsijaid ning vähema haridusega mehi. Võib muidugi öelda, et see on halva poliitika valijate karistamine ja seega igati õigustatud, poliitikud täidavad ju kõigest valijate tahet. Raske rahaga päästetud finantssektor aga naudib jälle boonuseid, mida turu- ja regulatsioonide kombinatsioon kenasti võimaldab.
„Enamikule meist ei meeldi, kui turud ülekäte lähevad... ”
Turukäitumine on antud jumalast, turustiihia jahutamine on meie valik. Esimesse võib sekkuda palvetamise, teise majanduspoliitikaga. Pole vist loota, et turud tulevikus ennast paremini üleval peavad.
Kust jookseb piir looduse ja inimese tehtud seaduste vahel? Majandusagentide turukäitumine läheb ilmselt loodusseaduste alla, kuna tugineb vaheldumisi inimlikul lootusel ja hirmul, mida kontrollivad valdavalt ürgsed jõud. Öelda, et turud reageerivad üle on sama, mis väita, et ümber kukkunud kristallpokaal purunes, kuna Maa gravitatsioonijõud „reageeris üle”. See ei võtnud arvesse asjaolu, et tegelikult polnud pokaali purustamine inimese eesmärk.
„Kui aga vaadata asja pikemas perspektiivis, siis karistavad turud ju tegelikult halba poliitikat. Kohati küll ebaproportsionaalselt ja üleliia, lähtuvalt kuulujuttudest ja eelarvamustest.”
Esialgu tundub, et turud on igal juhul karistanud noori tööotsijaid ning vähema haridusega mehi. Võib muidugi öelda, et see on halva poliitika valijate karistamine ja seega igati õigustatud, poliitikud täidavad ju kõigest valijate tahet. Raske rahaga päästetud finantssektor aga naudib jälle boonuseid, mida turu- ja regulatsioonide kombinatsioon kenasti võimaldab.
„Enamikule meist ei meeldi, kui turud ülekäte lähevad... ”
Turukäitumine on antud jumalast, turustiihia jahutamine on meie valik. Esimesse võib sekkuda palvetamise, teise majanduspoliitikaga. Pole vist loota, et turud tulevikus ennast paremini üleval peavad.
5. juuni 2010
„Puhas hullumeelsus“ ehk majandusmudeli analüüs 18 krooniga
„Puhas hullumeelsus“ oleks Eesti majandusmudeli muutmine! Seda meelt on paljude rõõmuks üks rootsipärase nimega Soome–Inglise–Eesti ärimees, kes ei jõua meie asjade seisu ära kiita. Kuna tegu on mehega otse investeerimispanganduse mekast (London City Tallinna kolimise projekt on takerdunud sotsmaksu lae puudumise taha), siis tasub asja võtta tõsiselt. Allpool mõned valitud palad kommentaaridega, mis tegelikult on liigsed. (Täisversioon intervjuust EPL 5.6.2010)
Mida uut me enda kohta teada saame? Mitte palju, aga kinnitus valitud tee ainuõigsusele kergitab ikka enesehinnangut.
– Küsimus: Te ei jaga seisukohta, et on vaja majandusmudelit muuta? "Need hoiakud on lapsikud."
– "Eestil läheb väga hästi… järgmise viie–kümne aasta jooksul on Eestil potentsiaali olla majanduskasvult kõige edukam ELi riik." – Loodetavasti kohendavad IMF, ECOM, EP jne oma prognoose selle järgi. RM teeb seda juba lähiajal.
– Küsimus: Savisaar kirjutab blogis, et tööpuuduse vastu võitlemiseks on vaja vastu võtta töökohtade loomise seadus. "See on majanduslik kirjaoskamatus." – Arusaamatu, kuidas USA oma Full Employment Actiga (1946) siiamaani maailma juhtivat turumajandusjõudu on suutnud näidelda. See nimelt paneb föderaalvõimudele kohustuse tagada riigis täishõive. Vastu võeti Suure Depressiooni tulemusena ja tugevdati 70ndate majanduskriisis ülikõrge (9%) tööpuuduse ajel.
– Küsimus: kuidas (välis)investorid praegu Eestile vaatavad? "Neile meeldib see, mida nad Eestis näevad… Kõige rumalam asi oleks hakata järsku muutma süsteemi, mida haritud ja äris aktiivsed inimesed imetlevad." – Nimepidi kedagi ei nimetata aga me elaks imetlusväärses paradiisis, kui kõik Eesti inimesed saaksid lõpuks ära haritud ja äris aktiivseks.
– "Kui Eesti muudab oma süsteemi, siis ärimehed nagu mina… Mul pole enam mingit põhjust Eestisse investeerida. Mitte minigit." – Õnneks pole süsteemi imetlusväärsuse ümberhindamist karta, nii et Jokke jääb meiega.
– ??? "Eesti on saanud palju positiivset kajastust. Ühesugune tulumaks, dividendide tulumaksuvabastus, sõbralik ärikeskkond, uus paindlik tööturuseadus… Eestis pole liiga kallis inimestest vabaneda." – Näe lapsesuud, lobises välja, et isegi dividendid on meil maksuvabad, meie arvasime, et ainult kasumid. (Ehk on siiski lapsus linguae.)
– "Soovitus on ikka sama: maksustage tarbimist, mitte äri või töötegemist. Käibemaks, aktsiisid…" – Jumal tänatud, seda me teeme, enam kui keegi teine, siililegi selge, et tarbimine on kaheksas surmapatt, sõltumata tarbitavast kogusest.
– "Ausalt öeldes ei saa ma tihti aru ka kõikvõimalikest teadustest, mis uurivad asju…" – Tõepoolest, teadused on tülikad, küsimusi enamasti rohkem kui vastuseid ja küsimused pahatihti nii ebamugavad, et tekib kiusatus küsijast vabaneda. Mõnikord vabanemine õnnestub, aga ignoreeritud küsimused kerkivad ikka ja jälle pinnale. Ühesõnaga lõputu jama vähemalt nende (sotsiaal)teadustega. (Autor vabandab tsitaadi kontekstist välja rebimise eest.)
Kõik on klaar, aga … riik on parajasti kulutamas kuuekohalist summat meie "mitteklassikalise" etteõvõtete tulumaksusüsteemi teaduslikuks hindamiseks ning tulumaks on vaid üks element majandusmudelis. Samas on tervikanalüüs saadaval Päevalehe hinnaga...
Igal juhul jõudu Jokkele! Ilma temata oleks meil maksupõrgu (Glikmani meelest juba on) e "Skandinaavia vilets koopia" (Jokke meelest õnneks veel pole).
PS
Üks asjalik soovitus ka: "õppige reaalaineid"
Mida uut me enda kohta teada saame? Mitte palju, aga kinnitus valitud tee ainuõigsusele kergitab ikka enesehinnangut.
– Küsimus: Te ei jaga seisukohta, et on vaja majandusmudelit muuta? "Need hoiakud on lapsikud."
– "Eestil läheb väga hästi… järgmise viie–kümne aasta jooksul on Eestil potentsiaali olla majanduskasvult kõige edukam ELi riik." – Loodetavasti kohendavad IMF, ECOM, EP jne oma prognoose selle järgi. RM teeb seda juba lähiajal.
– Küsimus: Savisaar kirjutab blogis, et tööpuuduse vastu võitlemiseks on vaja vastu võtta töökohtade loomise seadus. "See on majanduslik kirjaoskamatus." – Arusaamatu, kuidas USA oma Full Employment Actiga (1946) siiamaani maailma juhtivat turumajandusjõudu on suutnud näidelda. See nimelt paneb föderaalvõimudele kohustuse tagada riigis täishõive. Vastu võeti Suure Depressiooni tulemusena ja tugevdati 70ndate majanduskriisis ülikõrge (9%) tööpuuduse ajel.
– Küsimus: kuidas (välis)investorid praegu Eestile vaatavad? "Neile meeldib see, mida nad Eestis näevad… Kõige rumalam asi oleks hakata järsku muutma süsteemi, mida haritud ja äris aktiivsed inimesed imetlevad." – Nimepidi kedagi ei nimetata aga me elaks imetlusväärses paradiisis, kui kõik Eesti inimesed saaksid lõpuks ära haritud ja äris aktiivseks.
– "Kui Eesti muudab oma süsteemi, siis ärimehed nagu mina… Mul pole enam mingit põhjust Eestisse investeerida. Mitte minigit." – Õnneks pole süsteemi imetlusväärsuse ümberhindamist karta, nii et Jokke jääb meiega.
– ??? "Eesti on saanud palju positiivset kajastust. Ühesugune tulumaks, dividendide tulumaksuvabastus, sõbralik ärikeskkond, uus paindlik tööturuseadus… Eestis pole liiga kallis inimestest vabaneda." – Näe lapsesuud, lobises välja, et isegi dividendid on meil maksuvabad, meie arvasime, et ainult kasumid. (Ehk on siiski lapsus linguae.)
– "Soovitus on ikka sama: maksustage tarbimist, mitte äri või töötegemist. Käibemaks, aktsiisid…" – Jumal tänatud, seda me teeme, enam kui keegi teine, siililegi selge, et tarbimine on kaheksas surmapatt, sõltumata tarbitavast kogusest.
– "Ausalt öeldes ei saa ma tihti aru ka kõikvõimalikest teadustest, mis uurivad asju…" – Tõepoolest, teadused on tülikad, küsimusi enamasti rohkem kui vastuseid ja küsimused pahatihti nii ebamugavad, et tekib kiusatus küsijast vabaneda. Mõnikord vabanemine õnnestub, aga ignoreeritud küsimused kerkivad ikka ja jälle pinnale. Ühesõnaga lõputu jama vähemalt nende (sotsiaal)teadustega. (Autor vabandab tsitaadi kontekstist välja rebimise eest.)
Kõik on klaar, aga … riik on parajasti kulutamas kuuekohalist summat meie "mitteklassikalise" etteõvõtete tulumaksusüsteemi teaduslikuks hindamiseks ning tulumaks on vaid üks element majandusmudelis. Samas on tervikanalüüs saadaval Päevalehe hinnaga...
Igal juhul jõudu Jokkele! Ilma temata oleks meil maksupõrgu (Glikmani meelest juba on) e "Skandinaavia vilets koopia" (Jokke meelest õnneks veel pole).
PS
Üks asjalik soovitus ka: "õppige reaalaineid"
8. märts 2010
Majanduskriis avab naistele uued võimalused
See oli napilt kolm kuud tagasi, kui Nobeli majanduspreemia anti esmakordselt lõpuks ometi ka naisterahvale (Elinor Ostrom). (Esimese Nobeli majanduspreemia sai teadupärast tuntuim Eesti meesmajandusteadlane Ragnar Nurkse; SIRP 5.10.07.)
Asja on muidugi uuritud, et miks naised (majandus)teaduses nii alaesindatud on. Ühe versiooni on esitanud eluaeg poliitilise ebakorrektsusega hiilanud Larry Summers – kunagine USA rahandusminister, Harvardi ülikooli president ja praegune Obama majandusnõunike brigadir, ilmselt parima majandusteoreetilise lastetoaga ökonomist maailmas.
Tema (teaduslikul) väitel on üheks põhjuseks meeste intelligentsi/fantaasia suurem varieeruvus. Seetõttu on maailma parimad, aga ka halvimad majandusteadlased mehed, naised aga on keskel ja keskmikele tunnustust ei jagu.
Kuna eelnev seletus on mõningases vastuolus empiirilise kogemusega naiste käitumise ettearvatavusest, siis pakun omalt poolt välja naiste jaoks lootustandva hüpoteesi.
Viimaste aastakümnete peavooluökonoomika on tuginenud ratsionaalsete, külmavereliselt oma kasulikkust maksimeerivate majandusagentide käitumise matemaatilisel modelleerimisel. Ja loomulikult olid sedasorti mudelite parimad konstruktorid ratsionaalsed mehed. Kõigile (peale nende endi) on tänaseks selge, kus on selliste mudelite õige koht.
Minu väide on järgmine. Kuna iga leibkonna tarbimiskäitumise kujunemisel on naistel meestega võrreldes määramatult suurem roll, siis mis muu kui naise intuitsioon, loogika, empaatia jne. saab anda elulähedase seletuse tarbimisele kui suurimale SKP komponendile ja majanduse vedurile.
Kuna pole loota ega karta, et naiste majanduslik käitumine muutuks tulevikus meesökonomistidele arusaadavamaks/ratsionaalsemaks, siis ennustan lähiajal naismajandusteaduse jõulist pealetungi. Kui majandusagentide otsuseid pääsevad modelleerima ja prognoosima tegelikud niiditõmbajad ise, peaks ka majandustsüklite probleem olema lahendatud.
Soovin edu, võimaluste aken on naistele valla!
Asja on muidugi uuritud, et miks naised (majandus)teaduses nii alaesindatud on. Ühe versiooni on esitanud eluaeg poliitilise ebakorrektsusega hiilanud Larry Summers – kunagine USA rahandusminister, Harvardi ülikooli president ja praegune Obama majandusnõunike brigadir, ilmselt parima majandusteoreetilise lastetoaga ökonomist maailmas.
Tema (teaduslikul) väitel on üheks põhjuseks meeste intelligentsi/fantaasia suurem varieeruvus. Seetõttu on maailma parimad, aga ka halvimad majandusteadlased mehed, naised aga on keskel ja keskmikele tunnustust ei jagu.
Kuna eelnev seletus on mõningases vastuolus empiirilise kogemusega naiste käitumise ettearvatavusest, siis pakun omalt poolt välja naiste jaoks lootustandva hüpoteesi.
Viimaste aastakümnete peavooluökonoomika on tuginenud ratsionaalsete, külmavereliselt oma kasulikkust maksimeerivate majandusagentide käitumise matemaatilisel modelleerimisel. Ja loomulikult olid sedasorti mudelite parimad konstruktorid ratsionaalsed mehed. Kõigile (peale nende endi) on tänaseks selge, kus on selliste mudelite õige koht.
Minu väide on järgmine. Kuna iga leibkonna tarbimiskäitumise kujunemisel on naistel meestega võrreldes määramatult suurem roll, siis mis muu kui naise intuitsioon, loogika, empaatia jne. saab anda elulähedase seletuse tarbimisele kui suurimale SKP komponendile ja majanduse vedurile.
Kuna pole loota ega karta, et naiste majanduslik käitumine muutuks tulevikus meesökonomistidele arusaadavamaks/ratsionaalsemaks, siis ennustan lähiajal naismajandusteaduse jõulist pealetungi. Kui majandusagentide otsuseid pääsevad modelleerima ja prognoosima tegelikud niiditõmbajad ise, peaks ka majandustsüklite probleem olema lahendatud.
Soovin edu, võimaluste aken on naistele valla!
4. märts 2010
Vahelduseks viie optimistlikuma hulgas
Allikas: EC, DG ECFIN, Business and Consumer Survey Results, Feb 2010
See pilt tekitab siiski vastakaid tundeid, sest kuulumist Põhjamaade hulka on siinmail vaheldumisi nii kardetud kui ihaldatud. Esimest maksuõprgu pärast ja teist seetõttu, et inimesed seal põrgus miskipärast end päris hästi tunnevad.
Kuidas saavad edetabeli esiviisikust neli riiki mitte kuuluda eurotsooni, jääb arusaamatuks.
21. veebr 2010
Sots.maksu lagi asub tulumaksu keldris
Läinud nädalal käidi taas kord välja ahvatlev idee kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Paraku jäi see väärt plaan ilma suurema vastukajata – ei töötuid, töötajaid, tööandjaid ega ajakirjandust ei suutnud see ettepanek erutada. Kahju, sedavõrd kapitaalne maksureform vääriks laiemat tähelepanu.
Häda on muidugi selles, et sots.maks on palgasaajate klassile üks kauge nähtus. Ja asjast huvitatud ettevõtjad on ühiskonnas vähemuses. Mida teha, et diskussiooni laiemale põhjale viia?
Pakun ennast korrates välja sisult sama ettepaneku veidi teises vormis: sots.maksu lae asemel kehtestada samast ülempiirist alates tulumaksumäär –12% (miinus kaksteist protsenti, sest 21–33=–12 ja maksubaas on sama). Sots.maks aga jätta rahule. Mõju nii riigile kui tööjõukuludele ehk tööandjale/töövõtjale on vähemalt pikas plaanis sama, arvuta kuidas tahad. Elevust ühiskonnas ja ajakirjanduses aga tekitaks negatiivne tulumaks (tuluskaala ülemises otsas!) ilmselt rohkem.
Häda on muidugi selles, et sots.maks on palgasaajate klassile üks kauge nähtus. Ja asjast huvitatud ettevõtjad on ühiskonnas vähemuses. Mida teha, et diskussiooni laiemale põhjale viia?
Pakun ennast korrates välja sisult sama ettepaneku veidi teises vormis: sots.maksu lae asemel kehtestada samast ülempiirist alates tulumaksumäär –12% (miinus kaksteist protsenti, sest 21–33=–12 ja maksubaas on sama). Sots.maks aga jätta rahule. Mõju nii riigile kui tööjõukuludele ehk tööandjale/töövõtjale on vähemalt pikas plaanis sama, arvuta kuidas tahad. Elevust ühiskonnas ja ajakirjanduses aga tekitaks negatiivne tulumaks (tuluskaala ülemises otsas!) ilmselt rohkem.
Negatiivne tulumaks pole küll midagi uut, ka Milton Friedman soovitas seda, kuid siiski madalapalgalistele minimaalse toimetuleku kindlustamiseks.
12. veebr 2010
Nagu kaks tilka vett (nõudluskriisis)
TILK 1
Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.
peaminister, EV, 2010
TILK 2
Kõige parem majanduspoliitika on tugev sotsiaalpoliitika.
peaökonomist, IMF, 2010
Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.
peaminister, EV, 2010
TILK 2
Kõige parem majanduspoliitika on tugev sotsiaalpoliitika.
peaökonomist, IMF, 2010
Ettevaatust, ideed on liikvel
Taas on liikvel stagneerunud Lääne vasakintellektuaalide murelikud heietused sotsiaalse heaolu ideoloogia (sotsiaaldemokraatia) murenemisest. Oma mõtete toetuseks tsiteeritakse klassikuid:
Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias?
Tony Judt
Sotsiaaldemokraatia jätkusuutlikkusest
Marju Lauristin
„Mõte ühiskonnast, mida hoiaksid koos vaid rahalistest huvidest tärkavad suhted ja tunded, on olemuslikult vastik.”Kui A. Smith oleks teadnud, et mõnes maakera kolkas tõlgitakse vaid tema Rahvaste rikkus ja The Theory of Moral Sentiments vaikitakse väheseks, siis oleks ta need kaks oopust ühtede kaante vahel üllitanud. Kiputakse unustama, et Smithi majandusõpetust tuleb lugeda tema moraalifilosoofia kontekstis.
John Stuart Mill, The Principles of Political Economy, 1848
„Kalduvus imetleda ning peaaegu jumaldada rikkaid ja võimukaid ning põlastada või vähemasti jätta enda hooleks vaesed ning kehvades tingimustes elavad inimesed (…) see on meie moraalsete tunnete korrumpeerumise suur ja kõige universaalsem põhjus.”
Adam Smith, The Theory of Moral Sentiments, 1759
Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias?
Tony Judt
Sotsiaaldemokraatia jätkusuutlikkusest
Marju Lauristin
7. veebr 2010
Nagu kaks tilka viina (eluasemelaenu intressid)
TILK 1
Kodulaenuomanikud maksid 2008 pangale intresse u 5,6 mld kr. Kui sellest maha arvata mullused eluasemelaenu intresside tulumaksutagastused, siis tuli arvestuslikult ise maksta 5 mld kr. Tänu liiga aktiivsele laenamisele (üle gloobuse) õnnestub kodulaenuomanikel 2010 maksta pangale intresse vaid 2 mld kr ehk 3 mld kr vähem kui alles äsja. Intresside tulumaksutagastus muudaks seda summat veel vaid u 0,2 mld kr võrra.
Nii et 3 mld kr aastas kinkis laenajatele finantskriis, aga sellest on vähe, riik andku ikka oma 0,2 mld veel, sest „…tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid ... see on … ebamoraalne … ebaõige … ebamajanduslik … ”.
Kodulaenuomanikel on kaitseingliga vedanud. Loodetavasti kaitseb ingel neid ka kardetava majandustõusu eest, mis intressimäära ja -makseid kergitab keskpikas perspektiivis kiiremini, kui likvideerib töötust.
TILK 2
Püüab joodik kuldkalakese, see lubab täita kolm soovi, joodik soovib: järvetäis viina, mõtleb – soovib: meretäis viina, mõtleb kaua ja soovib pool pudelit veel.
Kodulaenuomanikud maksid 2008 pangale intresse u 5,6 mld kr. Kui sellest maha arvata mullused eluasemelaenu intresside tulumaksutagastused, siis tuli arvestuslikult ise maksta 5 mld kr. Tänu liiga aktiivsele laenamisele (üle gloobuse) õnnestub kodulaenuomanikel 2010 maksta pangale intresse vaid 2 mld kr ehk 3 mld kr vähem kui alles äsja. Intresside tulumaksutagastus muudaks seda summat veel vaid u 0,2 mld kr võrra.
Nii et 3 mld kr aastas kinkis laenajatele finantskriis, aga sellest on vähe, riik andku ikka oma 0,2 mld veel, sest „…tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid ... see on … ebamoraalne … ebaõige … ebamajanduslik … ”.
Kodulaenuomanikel on kaitseingliga vedanud. Loodetavasti kaitseb ingel neid ka kardetava majandustõusu eest, mis intressimäära ja -makseid kergitab keskpikas perspektiivis kiiremini, kui likvideerib töötust.
TILK 2
Püüab joodik kuldkalakese, see lubab täita kolm soovi, joodik soovib: järvetäis viina, mõtleb – soovib: meretäis viina, mõtleb kaua ja soovib pool pudelit veel.
5. veebr 2010
Aeg kaotada üks maksuvabastus
Eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastuse kaotamise plaan tekitab laenajates mõistetavat pahameelt. Paradoksaalselt tundub aga just praegu olevat inimlikult sobiv aeg selle maksuvabastuse suhteliselt valutuks kaotamiseks.
...
Sisuliselt kuulub sedasorti eluasemetoetus siiski sotsiaalpoliitika valdkonda ning vastavas kontekstis tuleb seda ka hinnata. Vaba eluasemeturu tingimustes oleks loogiline, et riik toetab neid, kes mingitel põhjustel ei ole ise võimelised turutingimustel endale inimväärset eluaset muretsema. Riikliku sekkumise peamiseks põhjuseks oleks seega turutõrge, mis raskendab vähemkindlustatud elanikel realiseerida Euroopa sotsiaalhartas sätestatud «õigust eluasemele».
Seda sotsiaalpoliitilist eesmärki antud maksuvabastus kahjuks ei täida, pigem vastupidi. 2009. aastal tagastati 2008. aasta eest tulumaksu 590 miljonit krooni ning kaks kolmandikku sellest summast läks täiskasvanud elanikkonna jõukamale viiendikule.
...
Laenaja jaoks ei tohiks olla sisuliselt oluline, kas intressikoormust vähendab kohalik maksupoliitika või eurotsooni rahapoliitika. Globaalne majanduskriis on mänginud meile kätte soodsa hetke kaotada see sotsiaalselt põhjendamatu ja kulukas maksumeede kiiresti, aga samas võimalikult valutult. Ühtlasi parandaks see riigieelarvelisi võimalusi tegeleda pakiliste päevaprobleemidega, nagu töötus ja kodutus.
Täisversioon: Postimees 5.2.2010
...
Sisuliselt kuulub sedasorti eluasemetoetus siiski sotsiaalpoliitika valdkonda ning vastavas kontekstis tuleb seda ka hinnata. Vaba eluasemeturu tingimustes oleks loogiline, et riik toetab neid, kes mingitel põhjustel ei ole ise võimelised turutingimustel endale inimväärset eluaset muretsema. Riikliku sekkumise peamiseks põhjuseks oleks seega turutõrge, mis raskendab vähemkindlustatud elanikel realiseerida Euroopa sotsiaalhartas sätestatud «õigust eluasemele».
Seda sotsiaalpoliitilist eesmärki antud maksuvabastus kahjuks ei täida, pigem vastupidi. 2009. aastal tagastati 2008. aasta eest tulumaksu 590 miljonit krooni ning kaks kolmandikku sellest summast läks täiskasvanud elanikkonna jõukamale viiendikule.
...
Laenaja jaoks ei tohiks olla sisuliselt oluline, kas intressikoormust vähendab kohalik maksupoliitika või eurotsooni rahapoliitika. Globaalne majanduskriis on mänginud meile kätte soodsa hetke kaotada see sotsiaalselt põhjendamatu ja kulukas maksumeede kiiresti, aga samas võimalikult valutult. Ühtlasi parandaks see riigieelarvelisi võimalusi tegeleda pakiliste päevaprobleemidega, nagu töötus ja kodutus.
Täisversioon: Postimees 5.2.2010
25. jaan 2010
Kõrgema teenija palk
Palka, nii nagu muidki rahaliselt mõõdetavaid suurusi, võib hinnata suhteliselt ja absoluutselt. Absoluutskaalas on raha alati vähe, suhteliselt aga sõltub kõik hindaja klassipositsioonist.
Nagu allolevalt pildilt näha, on riigikoguja palk riigi keskmise suhtes ajas tugevasti kõikunud ja teeb seda ka edaspidi. (Seevastu euro suhtes on nii riigikoguja kui -alama palk olnud ka seni seotud muutumatu kursiga.)
Jooned graafikul näitavad kõige lihtsama riigikoguja aastakeskmise palga suhet (ilma kuluhüvitisteta) riigi keskmisega SAMAL aastal. (Võrreldavuse huvides on arvestatud asjaolu, et riigikoguja palk muutub alates aprillist.) Sinine joon näitab suhte arengut praeguse indeksi mõjul ja punane uue indeksi järgi. Sinine ja punane taust tähistavad riigikogu praegust ja järgmist koosseisu. Sinine ja punane ring/ketas näitavad palkade suhet nelja aasta keskmisena ehk kogu valitsemisperioodi jooksul, tasandades aastased kõikumised.
Rumal küsimus: kas riigikoguja palk õnnestus „lahti siduda keskmisest palgast” ning kas õnnestus „lähtuda sellest, et säiliksid olemasolevad palgad”, nagu seaduse eesmärk oli?
Nagu allolevalt pildilt näha, on riigikoguja palk riigi keskmise suhtes ajas tugevasti kõikunud ja teeb seda ka edaspidi. (Seevastu euro suhtes on nii riigikoguja kui -alama palk olnud ka seni seotud muutumatu kursiga.)
Jooned graafikul näitavad kõige lihtsama riigikoguja aastakeskmise palga suhet (ilma kuluhüvitisteta) riigi keskmisega SAMAL aastal. (Võrreldavuse huvides on arvestatud asjaolu, et riigikoguja palk muutub alates aprillist.) Sinine joon näitab suhte arengut praeguse indeksi mõjul ja punane uue indeksi järgi. Sinine ja punane taust tähistavad riigikogu praegust ja järgmist koosseisu. Sinine ja punane ring/ketas näitavad palkade suhet nelja aasta keskmisena ehk kogu valitsemisperioodi jooksul, tasandades aastased kõikumised.
Rumal küsimus: kas riigikoguja palk õnnestus „lahti siduda keskmisest palgast” ning kas õnnestus „lähtuda sellest, et säiliksid olemasolevad palgad”, nagu seaduse eesmärk oli?
Chicagos majandusmõte endiselt klaar
Vastupidiselt ühtede kartustele ja teiste lootustele on kuulujutud kapitalismi surmast tugevasti liialdatud. Vaatamata pööristormile ja udule üldises majandusruumis on Chicagos mõtted endiselt klaarid.
Selles veenudus üks The New Yorkeri ajakirjanik, kui külastas „parempoolse” majandusmõtte kantsi ja intervjueeris ellujäänuid: Fama, Cochrane, Becker, Heckman, Murphy, Posner... (Friedman ja Stigler on surnud ja Coase juba vana, neile vaid viidatakse.) Väga hariv lugemine.
John Cassidy, Letter from Chicago, „After the Blowup”
Ajakirjaniku jutt on tasuline kuid intervjuude transkriptid on tasuta ja ilmselt väärtuslikumad (arusaamatu majandusloogika!).
KUI intervjueeritavad OLEKSID vestelnud ühises ringis, OLEKS jutt kujunenud EHK selliseks:
Ajakirjanik: What about the efficient-market hypothesis and the idea that speculative bubbles are very rare or might not even exist? Is this the Chicago view?
Murphy: I think we believe that prices can depart from economic reality. The problem is you cannot see it in advance.
Becker: Friedman said there are phenomena that are hard to explain without thinking it’s a bubble.
Fama (selle kriisi ajal kõige rohkem kottida saanud Chicago mees, efektiivsete finantsturgude apoloog): I don’t even know what a bubble means.
Cochrane: I think most people mean by a „bubble” just, „Prices were high and I wish I sold yesterday.”
M.A.: Ma ei saa üldse aru kogu hinnamulli probleemist! Kapitalismi sisu ja ülim esmärk on ju ometi kapitalisti vara e kapitali väärtuse kasvatamine ja kui see kasvab mõnikord kiiremini, kui kõige optimistlikumas unenäos, siis ainult sellises mullis ma elada tahaksingi.
Selles veenudus üks The New Yorkeri ajakirjanik, kui külastas „parempoolse” majandusmõtte kantsi ja intervjueeris ellujäänuid: Fama, Cochrane, Becker, Heckman, Murphy, Posner... (Friedman ja Stigler on surnud ja Coase juba vana, neile vaid viidatakse.) Väga hariv lugemine.
John Cassidy, Letter from Chicago, „After the Blowup”
Ajakirjaniku jutt on tasuline kuid intervjuude transkriptid on tasuta ja ilmselt väärtuslikumad (arusaamatu majandusloogika!).
KUI intervjueeritavad OLEKSID vestelnud ühises ringis, OLEKS jutt kujunenud EHK selliseks:
Ajakirjanik: What about the efficient-market hypothesis and the idea that speculative bubbles are very rare or might not even exist? Is this the Chicago view?
Murphy: I think we believe that prices can depart from economic reality. The problem is you cannot see it in advance.
Becker: Friedman said there are phenomena that are hard to explain without thinking it’s a bubble.
Fama (selle kriisi ajal kõige rohkem kottida saanud Chicago mees, efektiivsete finantsturgude apoloog): I don’t even know what a bubble means.
Cochrane: I think most people mean by a „bubble” just, „Prices were high and I wish I sold yesterday.”
M.A.: Ma ei saa üldse aru kogu hinnamulli probleemist! Kapitalismi sisu ja ülim esmärk on ju ometi kapitalisti vara e kapitali väärtuse kasvatamine ja kui see kasvab mõnikord kiiremini, kui kõige optimistlikumas unenäos, siis ainult sellises mullis ma elada tahaksingi.
15. jaan 2010
Tööturu nädala kokkuvõte
Kolmapäev: Töötukassa teatab, et selle aasta eelarve on tugevas ülejäägis (330 000 000 kr).
Reede: Töötukassa teatab, et töötute lisandumine tegi sel nädalal kümne kuu rekordi (3008 uut).
1946 (nädalapäev täpsustamisel): USA kongress võtab vastu „Full Employment Act’i”, mis kohustab föderaalvõime tagama täishõive, suurendab miinimumpalka, parandab sotsiaal- ja töötuskindlustust ning eluasemetoetusi. Töösturid kuulutavad seaduse sotsialistlikuks ning vaba ettevõtlust piiravaks, mistõttu algversiooni kärbitakse tugevasti.
Seaduse vaevalist sündi analüüsiti 1950 umbes nii:
Selle juured ulatuvad inimkonna süngesse ja käänulisse minevikku, kust kostuvad kauged appikarjed majandusliku ebakindluse hirmus. Mure tööpuuduse pärast on moodne versioon vanast palvest „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”. Et see palve on tänapäeval suunatud Washingtoni, Londonisse ja Moskvasse ei tähenda midagi muud, kui et inimkond on muutnud oma meelt Jumala ja valitsuse suhtelise kompetentsi osas tegeleda põletavate majandusprobleemidega.
Reede: Töötukassa teatab, et töötute lisandumine tegi sel nädalal kümne kuu rekordi (3008 uut).
1946 (nädalapäev täpsustamisel): USA kongress võtab vastu „Full Employment Act’i”, mis kohustab föderaalvõime tagama täishõive, suurendab miinimumpalka, parandab sotsiaal- ja töötuskindlustust ning eluasemetoetusi. Töösturid kuulutavad seaduse sotsialistlikuks ning vaba ettevõtlust piiravaks, mistõttu algversiooni kärbitakse tugevasti.
Seaduse vaevalist sündi analüüsiti 1950 umbes nii:
Selle juured ulatuvad inimkonna süngesse ja käänulisse minevikku, kust kostuvad kauged appikarjed majandusliku ebakindluse hirmus. Mure tööpuuduse pärast on moodne versioon vanast palvest „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”. Et see palve on tänapäeval suunatud Washingtoni, Londonisse ja Moskvasse ei tähenda midagi muud, kui et inimkond on muutnud oma meelt Jumala ja valitsuse suhtelise kompetentsi osas tegeleda põletavate majandusprobleemidega.
10. jaan 2010
Nagu kolm tilka vett (majandus- ja sotsiaalpoliitika)
TILK 1
„...valitsusel ei ole kavas esmatasandi arstiabi teha kättesaadavaks kõigile inimestele.”
„Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.”
Eesti vabariik (EL?), 2010 (EPL 20.01.2010)
TILK 2
„Arbeit macht frei.”
Weimari vabariik (liberaalne, demokraatlik), 1928...
(tööpuuduse vähendamise programmide toetuseks)
TILK 3
„Kes ei tööta, see ei söö.”
Kuldne Trio, Eesti vabariik (nõukogude sotsialistlik), 198x
„...valitsusel ei ole kavas esmatasandi arstiabi teha kättesaadavaks kõigile inimestele.”
„Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.”
Eesti vabariik (EL?), 2010 (EPL 20.01.2010)
TILK 2
„Arbeit macht frei.”
Weimari vabariik (liberaalne, demokraatlik), 1928...
(tööpuuduse vähendamise programmide toetuseks)
TILK 3
„Kes ei tööta, see ei söö.”
Kuldne Trio, Eesti vabariik (nõukogude sotsialistlik), 198x
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
