Raud, kivi ja inimese olemus

Rauas on väge.

Jõulunädala Plekktrummis oli külaliseks Anu Raud, akadeemikust tekstiilikunstnik, kelle mitmeharuline suguvõsa kubiseb tõlkijatest–kirjanikest, aga mitte ainult. Toasooja kahaneva kättesaadavuse taustal ei saanud saatejuht mööda minna ka elu materiaalsest poolest. Meenutades tõsiasja, et külalise vanaonu oli Märt Raud, Eesti põlevkivienergeetika rajaja, küsis ta, et kuidas Anu Raud rohepöördele kaasa elab.

Vastus küsimusele oli elutark – süüdi pole mitte põlevkivi vaid INIMESE AHNUS, ja et selles küsimuses võiksime kuulata Fred Jüssit, kes ütleb, et maailm on küllalt tugev, et katta meie vajadusi, aga mitte nii tugev, et katta meie ahnust.  Ta jätkab veidi erutatult: „Ülemõõduline reisimine /…/ lapsed pole Nuustakul käinud /…/ jälle kolid kotti ja Kanaari saartele ja tagasi…“. Lahenduseks pole muud kui „mõõdukas tarbimine ja vähe tahtmine.“

Nagu ikka, on suur tarkus vanem kui meie ja Fred Jüssigi tsiteeris siin Mahatma Gandhi mõtet: „Maa võib rahuldada inimeste vajadusi, aga see maa ei suuda rahuldada inimeste ahnust.“ Ghandi suri aastal 1948 ja globaalse kliimaga ta teadaolevalt ei tegelenud. Oma ajast ees olemine ei taga enamasti rahulikke elupäevi.

Kuidas aga läheb see süüdlase tuvastamine ja ideaalmaailma illusioon kokku meie otsatule kasvule orienteeritud elukorraldusega? Eesti Pank on oma äsjases prognoosis samuti mures ülemäärase nõudluse (ahnuse?) pärast, aga hoopis teistel põhjustel – riigi poolt tõugatuna kiirendavat see hinnatõusu, mis meist sõltumatult niigi kiire.

Inimeste lõputu ahnus on teadupärast üha kasvava majandustegevuse tagatis ja majandusanalüüsi nurgakivi (ressursid kipuvad olema piiratud, aga vajadused piiramatud). Nüüd aga selgub, et see ahnus on kogu kurja juur! Kuidas patiseisust välja tulla?

Ilmselt tuleb oma tarbimiskorv raskest rauast kaupadelt (Londonis nimelt esitleti äsja „modernse luksuse lipulaeva“, mis „sobib ainult kõige nõudlikumatele“, kuid mis Eesti tarbijani jõuab kahjuks alles jaanuaris) ümber suunata väikese ökoloogilise jalajäljega teenustele, näiteks üksteisele luuletuste lugemine, vähemalt jõuluajal. Kuidas inimese olemus edaspidiseks loodusseadustega paremini kooskõlla viia, vajab lahendust juba õige pea. Seniks nautigem Tartu rahu!

Reaalsuse moonutamise kiituseks

Täna, 5. oktoobril 2021 möödub kümme aastat legendaarse reaalsuse moonutaja Steve Jobsi surmast. (Lilled võib viia rahandusministeeriumi 11. korruse galeriisse.) Jobsi teekaaslased teavad hästi, milline võime oli mehel veenda nii ennast kui teisi oma geniaalsete ideede teostatavuses. Jobs ei aktsepteerinud mingeid piiranguid enda poolt visandatud täiusliku toote loomisel ebarealistlikuks tähtajaks. Vastupandamatust jõuväljast mõjutatuna hakkasid võimatut uskuma ka kõik ümbruskaudsed. Ja tihtipeale saigi võimatu võimalikuks (nagu näha 11. k galeriis). Paljud juhid on püüdnud Jobsi meetodit järgida, vahelduva eduga.

Kuid nagu suurmeestega ikka, ei mahu nende vaimne pärand kirstu ära, vaid jääb heljuma tulevaste põlvede kohale, kuni ükskord end kuhugi istutab. Selle külvi vili tundub olevat ka keskpanga äsjase majandusprognoosi pressiteade.

Inimesele tänavalt, olgu ta poliitik, ametnik, ajakirjanik või tavaline valija, ei jää kahtlust, et meie 5% inflatsioonis on süüdi vastutustundetu eelarvepoliitika – kes veel kui keskpank tunneb eelarvetasakaalu ja hinnatõusu vaheliste seoste hägushajusaid niidistikke kui oma taskuid! Kuid kas süüdi on praegune või eelmine valitsus? Ja mis siis nüüd peaks tegema, kuhu poole jooksma? Valimised on ukse ees ja valija tahab teada!

Lähemal uurimisel sugeneb siiski kahtlus, et kas praegune kiire hinnatõus, mis panga prognoosi järgigi ajutine, on ikka seotud eelkõige meie valitsus(t)e poliitikaga ja milliste fiskaalsete võtetega saaks seda ohjeldada. Kuid valitsust hurjutava, samas valitsusest sõltumatu keskpanga autoriteet ei luba jõulises sõnumis kahelda. Kui keegi jõuab reaalsusele jälile, siis palun sellest kohe teada anda.

Keskpank ninapidi kommunaalpoliitikasse?

Valimised lähenevad vääramatu kiirusega ja sellest on raske kõrvale jääda isegi sõltumatutel institutsioonidel. Keskpanga äsjase prognoosi pressiteade toob välja iga valija jaoks valusa hinnakasvu ja seostab selle üheselt valitsuse (praeguse, eelmise, eelmiste?) vastutustundetusega riigi tulude ja kulude tasakaalu sättimisel. Geniaalne strateegia valimiseduks – sõnasta oma autoriteeti kasutades probleem, millest massid aru saavad, ja näita näpuga süüdlasele. Edu on garanteeritud!

Milline on aga praeguse ja eelmiste valitsuste seos meid tabanud 5% hinnatõusuga. Nagu alumiselt pildilt näha, annavad valdava osa sellest energiatooted ja tööstuskaubad, mis on suures osas imporditud ja mille hinna langetamiseks peaks valitsus omast taskust peale maksma. (Aga see ei vastaks vist vastutustundlikkuse definitsioonile.) Kohalike tegurite panus hinnatõusu sisaldub eelkõige oranžis tulbas, mis tuleneb kodumaisest palgatõusust. See jupp aga moodustab kogutulbast vaid viiendiku ja jääb kriisieelse ajaga võrreldes tagasihoidlikuks.

Nii et põgusal vaatlusel jääb mulje, nagu tegemist oleks lihtlabase valimiskampaaniaga, kus ülla eesmärgi nimel (ohjeldada inflatsiooni ja levitada oma ilmavaadet) on kõik meetodid head. Kui aga keegi oskab seletada, milliste eelarvepoliitika vahenditega õnnestuks valitsusel reaalelus ja vastutustundlikult praegust inflatsiooni märkimisväärselt ohjeldada, siis sellele on välja pandud eriauhind.

Turg ja õiglus ehk klassivõitlus siin ja praegu

Indrek Hargla räägib, et suvesoojuses kirjatööga ta ei tegele, mullatööga küll. Vaimutöö jäägu ikka kargesse talveaega. Poliitökonoomiline mõte aga pulbitseb meil enneolematus leitsakus hoogsasti ega lase puhkajatel laiselda.

Kandidaatideta presidendivalimiskampaania raames ilmus presidendilt üks lennukas tekst meie fiskaalpoliitika tuleviku ohtudest ja võimalustest (station). See ei lubanud Eelarvenõukogu esimehel enam jahedas toas mõnuledes ajalehti lugeda, vaid sundis haarama sule ja ilusa unistuse maha tegema (station). Fiskaalametnikul tasub mõlemad läbi lugeda ja mõtiskleda, mis pidi see maailm ikka pöörleb.

Presidendi suurim mure on see, et „liiga väike osa maailmas loodavast rikkusest kulub palkadeks“. Seetõttu ei pääse rikastes riikides haritud aga keskmiselt tasustatud inimesed enam „kinnisvararedelile, et soetada endale elus peamine suurem vara“.  See oht varitseb ka Eestit. Ja süüdi polevat selles mitte kapitalist, kes ekspluateerib, vaid heaoluriigid ise, kes madalapalgaliste eluasemekulusid kompenseerivad. Nii võimaldavat nad ettevõtjal töötajale vähem palka maksta, selle asemel, et … veenda ettevõtjaid maksma tööjõu eest „ausat turuhinda“! „Sest aus turuhind peaks olema selline, mis tagaks kas või tagasihoidliku, aga siiski toimetuleku – eluase, laste haridus, tervishoid, mõned lihtsad rõõmud.“

See kõlab hästi, aga tekitab segadust. President peab ennast konservatiiviks ja vaba turumajanduse pooldajaks, aga eelnev arutluskäik meenutab vägisi kapitalismi kriitikut K. Marxi. Marxi järgi pidi sotsialismis ehk proletariaadi diktatuuri tingimustes kehtima põhimõte „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi“. Külluse saabudes, kommunismis, aga juba „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“. Mis sa hing veel ihkad! Selle ideaali poole püüdlevad tegelikult vahelduva eduga ka turumajanduslikud demokraatlikud heaoluühiskonnad.  

Praktikas on Marxi unistuse komistuskiviks saanud tootmisvahendite ühisomand, kuna ilma eraomandita ehk kapitalismita külluseühiskonda ei ehita. Samas on selge, et vabaturumajandus ilma riigi sekkumata hüvede sotsiaalselt aktsepteeritavat jaotus elanike vahel ei taga. Kuid kas riigi taandumine ja kapitalisti moraalne mõjutamine on siin töötav lahendus?

Leppides tõsiasjaga, et turumajanduses ei tegele hinnad (olgu siis kinnisvara või tööjõu) sotsiaalse õigluse vaid ressursside jaotuse ja turusignaalide küsimusega, õnnestub soovi korral ehk lahendada ka presidendi mure.

PS

On põhjust arvata, et meil tugevasti fetišeeritud ja presidendi poolt armastatud ükssarvikud ja nende vähemad sugulased omavad kohaliku kinnisvara hinnatõusus oma rolli. 

Eesti mehe eripära ehk Mis on ühist Mercedes AMG G65-l ja paabulinnu sabal?

Läinud nädalavahetuse Postimehes kirjutas loomaökoloog Raivo Mänd mitmekülgselt hariva loo inimlooma olemusest, paberlehe pealkirjaga „Loodus kui uhkuseasi ehk Mis on ühist Mercedes-AMG G65-l ja paabulinnu sabal?“ Ta alustab looduskaitsest ja jõuab paabulinnu saba kaudu välja riigivalitsemise ja rahanduspoliitikani, neid termineid küll ise kasutamata. Seega vaatenurki avardav kohustuslik kirjandus kõigile kodanikele. Allpool jutupunktid põhisõnumitest.

Darwin olla öelnud, et kui ta näeb paabulinnu saba, hakkab tal pea valutama. See uhkeldav tunnus oli loomuliku valiku seisukohast täiesti ebaratsionaalne, kuna takistas nii saagi hankimist kui röövloomade eest põgenemist. Iisraeli zooloog Amotz Zahavi järgi aga on paabulinnu saba, nagu ka teiste ekstravagantsete omaduste rolliks „reklaamida nende kandja kõrget kvaliteeti hinnatud sigimispartnerina, kardetud vastasena või tabamatu saakloomana.“ (See seletus sai nimeks händikäpi printsiip ehk kulukas signaliseerimine.) Nii et geenide edasikandumise tagamiseks tasub teinekord maksta kõrget hinda.

Seda loomariigi loogikat laiendab autor edasi nii…

„

Nii nagu tõstavad händikäptunnused renomeed üksikisendeil, nii kuluvad händikäpid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele ja rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. /…/ Kõrgkulutuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muu ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni.

Tihti võib kuulda soovitusi, et massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel võiks keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades ja sellega kulusid kokku hoida. Kulusid hoiab kokku küll, aga kurioossel kombel ei anna see loodetavat efekti. Mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe.

Kõrgkultuur /…/ on tüüpiline händikäptunnus /…/ Potentsiaalne kasu sellest on suur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus.

Loodus, mis kogu maailmas muutub järjest defitsiitsemaks, olgu meie rahva uhkuseasi. /…/ Jõukas läänemaailmas tehakse tohutuid jõupingutusi, et midagigi endisaegsetest elukooslustest laastatud maadele tagasi tuua.

Händikäptunnused on loomadel ja inimestel evolutsiooni käigus kujunenud selleks, et nendega uhkeldada. /…/ Samamoodi on ka rahvuslike uhkuseasjadega.

“

Ja arusaadavalt peab händikäpsignaal olema jõukohane.

Jutul tundub olevat jumet – evolutsiooni halastamatu Excel oleks üle jõu käiva toreduse ammu välja praakinud. Aga milles seisneb „eesti mehe eripära“, millele pealkiri viitab? Oskab ju temagi lugu pidada AMGst ja teistest kuluka signaliseerimise vahenditest, nagu aknast välja vaadates näha.

Tõsi, kuid autoregister väidab, et valdav enamus nendest edevamatest eksemplaridest ei lähe mitte meesisenditele partnerite peibutamiseks, vastavalt sugulise valiku teooriale, vaid hoopis meie rahvamajanduse edendamiseks! Näiteks siinmail arvele võetud uutest Porschedest (teadlased on välja selgitanud, et selle kuluka tunnuse potentsiaal paarilise leidmisele kaasa aidata on eriti kõrge) on viimastel aastatel pea üheksa eksemplari kümnest läinud hoopis ettevõtetele tootmissisendiks! Tubli kosutus tootmispotentsiaalile, kuid mis saab nii meie genofondist!

Zahavi on surnud. Darwin on surnud. Kes seletaks ära ettevõtliku eesti mehe enneolematu eneseohverduse…

Sinine ja punane ja must ja valge

Eestlase põhiküsimus loomaaias teadupärast on, et mida elevant temast arvab. Infokülluse ajastul, kombinatsioonis globaalse tervise- ja majandushädaga, on selle arvamuse moodustamiseks materjali rohkem kui küllaga. Üks pilt küllaltki autoriteetsest allikast hakkab aga eriti silma – pea kogu Euroopa on meie riigi sünnipäeva künnisel rüütatud meie lipusinisesse, aga väike Eesti on miskipärast isepäiselt veripunane.

Sellel kaardil tähistab tumesinine riike, kus riigi toetus tööst ilma või eemale jäänud inimestele katab üle poole nende senisest palgast ja punane neid, kus 19.2.2021 seisuga märkimisväärset sissetulekutoetust ei ole. Nii et selline vaade kujundab maailma arvamust meist juba pikemat aega.

Toetus üleöö töö kaotanutele pole meil alati siiski kasin olnud. Lausa vastupidi. Just Eesti töötasu hüvitis startis järgmise pildi kohaselt (sama allikas, Eesti jäme sinine, Läti punane, Leedu roheline, Soome peen sinine, Rootsi kollane jne) esimesena ega jäänud teisele alla, kuid jaanipäevaks sai see läbi. Uudiseid jälgides kestab kriis siiski täie hooga edasi.

Eestile on viirus olnud mõnevõrra armuline ja majanduslik tagasilöök ametliku statistika kohaselt tublisti alla ELi keskmise. Ehk pole meil seetõttu põhjust väheseid tööta jäänuid täiendavalt poputada? Kas nii on, võib näha järgmiselt jooniselt. Tundub, et tööpuudus on meil ELi kontekstis kasvanud pigem palju (Eesti puhul täiendav töötuse kasv jaanuariga võrreldes 3 protsendipunkti, Leedul veelgi rohkem, aga teistel selgelt vähem).

Indikaatoritesse, mis väidavad suutvat kaardistada kõige erinevamaid näitajaid võrreldaval kujul kõigi maakera riikide kohta, tuleb alati suhtuda suure ettevaatusega. Ehk on siingi tegemist alatu vandenõu või suure eksitusega? Siiski, ökonomistide konsensuslik soovitus poliitikutele kohe kriisi algul oli tugevdada sotsiaalse kaitse süsteeme. Meil ei langenud see kuigi viljakale pinnasele.

Märk on igatahes maha pandud. Ilmselt on selle asjaga nii nagu Tarmo Soomere poolt viimases Plekktrummis kirjeldatud olukorras: seisab eestlane Austraalias looduskaitsealal vastamisi krokodilliga ja arutleb, et millest see krokodill küll parajasti mõtleb, ja vastus on Soomere meelest lihtne – sõltuvalt kellajast mõtleb krokodill eestlasest kui hommikueinest, lõunasöögist või õhtusöögist. Nii et mingi vihje see punane plekk Euroopa kaardil meie valikute kohta maailmale annab ja see ei tarvitse olla tõest väga kaugel.

Head isu!

Vihakõne, maksupettus ja statistika ehk definitsioonide tähtsusest

Ametnikud, kes te pole armastatud!

Statistika on teadagi definitsioonide kunst. Ükski arv ei ole iseenesest õige ega vale. Kuid statistiliste näitajatega opereerimisel jääb opereerija südametunnistusele avada esitatavate näitajate täpne sisu ja seos reaalse eluga. Vastasel juhul on kaheldava väärtusega järeldused kerged tulema.

Vihakõne, mille kriminaliseerimisega Rahandusministeeriumi keldris vahelduseks tegeldakse, on emotsionaalselt ülesköetud meestele sedavõrd tundlik nähtus, et mõiste määratletakse kitsalt, vastavalt oma ilmavaatele, et ülejäänud aur saaks minna teema naeruvääristamisele. Saatejuht saab sellest mõistest aru nii (anonüümseks kommentaariks on voli vaid temal):

„Saage palun õigesti aru:
Nt see ei oleks mingil juhul vihakõne ega karistatav - "Kuku Keskpäevatunni kommentaatorid on täielikud idiood ja värdjad!"
Aga see oleks vihakõne - "Tulge kõik kohe Keskpäevatunni stuudiosse ja anname neile seal korralikult peksa! Kaikad kaasa!"“

Vihakõnet eristab statistilisest näitajast see, et tema kohta ühtne määratlus puudub. See annab ruumi erinevateks tõlgendusteks. Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond peab vihakõneks muu hulgas …   

„/…-/ teguviisi, millega toetatakse, ergutatakse või kutsutakse üles teatud inimest või inimgruppi häbistama, vihkama, alavääristama /…/ stigmatiseerima või negatiivselt stereotüpiseerima. /…/ Ühtlasi õõnestatakse eelarvamustel põhinevate stereotüüpide loomisega teatud inimgruppide väärtust teiste ühiskonnaliikmete silmis. /…/“

Olgu pealegi, ametnikud-poliitikud on oma saatusega leppinud, aga kuidas puutub siia maksupettus? Maksujuristid vaidlevad muidugi vastu, aga maksupettust võib ühiskondlikust aspektist defineerida kui olukorda, mille puhul enamus ratsionaalseid inimesi nõustub, et maksu oleks pidanud maksma sõltumata sellest, kas seadus seda ette nägi või mitte. Nii nagu heal lapsel mitu nime, on olulisel nähtusel mitu tõlgendust.

__________________

Et kaardistada vihakõne mõiste retseptsiooni ametnike seas, PALUN TEID ANONÜÜMSELT VASTATA KAHELE VALIKVASTUSTEGA KÜIMUSELE (võtab alla 1 minuti) selle e-kirja ja järgneva teksti põhjal (ette kantud 19.09.2020 Kuku Keskpäevatunnis emotsionaalselt ülesköetud saatejuhi poolt u 50. minutil):

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Kõik vastused on õiged definitsiooni järgi.

Vabandan ennast kordamast.