Reaalsuse moonutamise kiituseks

Täna, 5. oktoobril 2021 möödub kümme aastat legendaarse reaalsuse moonutaja Steve Jobsi surmast. (Lilled võib viia rahandusministeeriumi 11. korruse galeriisse.) Jobsi teekaaslased teavad hästi, milline võime oli mehel veenda nii ennast kui teisi oma geniaalsete ideede teostatavuses. Jobs ei aktsepteerinud mingeid piiranguid enda poolt visandatud täiusliku toote loomisel ebarealistlikuks tähtajaks. Vastupandamatust jõuväljast mõjutatuna hakkasid võimatut uskuma ka kõik ümbruskaudsed. Ja tihtipeale saigi võimatu võimalikuks (nagu näha 11. k galeriis). Paljud juhid on püüdnud Jobsi meetodit järgida, vahelduva eduga.

Kuid nagu suurmeestega ikka, ei mahu nende vaimne pärand kirstu ära, vaid jääb heljuma tulevaste põlvede kohale, kuni ükskord end kuhugi istutab. Selle külvi vili tundub olevat ka keskpanga äsjase majandusprognoosi pressiteade.

Inimesele tänavalt, olgu ta poliitik, ametnik, ajakirjanik või tavaline valija, ei jää kahtlust, et meie 5% inflatsioonis on süüdi vastutustundetu eelarvepoliitika – kes veel kui keskpank tunneb eelarvetasakaalu ja hinnatõusu vaheliste seoste hägushajusaid niidistikke kui oma taskuid! Kuid kas süüdi on praegune või eelmine valitsus? Ja mis siis nüüd peaks tegema, kuhu poole jooksma? Valimised on ukse ees ja valija tahab teada!

Lähemal uurimisel sugeneb siiski kahtlus, et kas praegune kiire hinnatõus, mis panga prognoosi järgigi ajutine, on ikka seotud eelkõige meie valitsus(t)e poliitikaga ja milliste fiskaalsete võtetega saaks seda ohjeldada. Kuid valitsust hurjutava, samas valitsusest sõltumatu keskpanga autoriteet ei luba jõulises sõnumis kahelda. Kui keegi jõuab reaalsusele jälile, siis palun sellest kohe teada anda.

Keskpank ninapidi kommunaalpoliitikasse?

Valimised lähenevad vääramatu kiirusega ja sellest on raske kõrvale jääda isegi sõltumatutel institutsioonidel. Keskpanga äsjase prognoosi pressiteade toob välja iga valija jaoks valusa hinnakasvu ja seostab selle üheselt valitsuse (praeguse, eelmise, eelmiste?) vastutustundetusega riigi tulude ja kulude tasakaalu sättimisel. Geniaalne strateegia valimiseduks – sõnasta oma autoriteeti kasutades probleem, millest massid aru saavad, ja näita näpuga süüdlasele. Edu on garanteeritud!

Milline on aga praeguse ja eelmiste valitsuste seos meid tabanud 5% hinnatõusuga. Nagu alumiselt pildilt näha, annavad valdava osa sellest energiatooted ja tööstuskaubad, mis on suures osas imporditud ja mille hinna langetamiseks peaks valitsus omast taskust peale maksma. (Aga see ei vastaks vist vastutustundlikkuse definitsioonile.) Kohalike tegurite panus hinnatõusu sisaldub eelkõige oranžis tulbas, mis tuleneb kodumaisest palgatõusust. See jupp aga moodustab kogutulbast vaid viiendiku ja jääb kriisieelse ajaga võrreldes tagasihoidlikuks.

Nii et põgusal vaatlusel jääb mulje, nagu tegemist oleks lihtlabase valimiskampaaniaga, kus ülla eesmärgi nimel (ohjeldada inflatsiooni ja levitada oma ilmavaadet) on kõik meetodid head. Kui aga keegi oskab seletada, milliste eelarvepoliitika vahenditega õnnestuks valitsusel reaalelus ja vastutustundlikult praegust inflatsiooni märkimisväärselt ohjeldada, siis sellele on välja pandud eriauhind.