21. sept 2010

Igaühel oma mõõdupuu

„Eelarve kärpimise tšempioni tiitel pole ju päris see, mida ükski normaalne riik võita ihaldaks.”

THI
Vabariigi President
Kõne Riigikogus 13.9.2010

20. sept 2010

Laenamise kahjulikkusest

„Riigivõla intressid – raha makstakse, aga selle eest ei saa ju mitte midagi vastu!”

K. Kukk, Vanamehed kolmandalt 19.9.2010

Saade väärib kuulamist täies mahus (pühendamatutele siiski ei soovita).

Asjassepühendatutele võib pakkuda elevust ka uue mõiste – sisuline tasakaal – sissetoomine eelarvetasakaalu problemaatikasse, seda ilmselt vastukaaluks raamatupidamislikule tasakaalule. Selge see, et bilanss peab olema balanssis. Samas tsüklilist tasakaalu mainitakse möödaminnes vaid korra ja struktuurset ning primaarset vist ei niigi palju.

Läbivalt rakendatakse mikroloogikat makrotasemel, mida analüütikas tuntakse kompositsiooni vea nime all. (Tavainimese puhul on see andestatav.) Samas jääb aga lahtiseks, kas riigivõla intresside mõttetuse võib üle kanda ka eluasemelaenudele.

Nagu kaks tilka vett (täishõivest)

TILK 1
„Viimase aja manifestide üks kahest räigeimast nõudmisest: valitsus peab tagama täishõive (4% tööpuudust).“
A. Arrak (PM 20.9.2010)

(Tõe huvides oli töötajate manifestis kirjas siiski nii: „Valitsus peab seadma eesmärgiks langetada tööpuudus nelja aastaga nelja protsendini“.)

TILK 2

"to assert the responsibility of the Federal Government to use all practicable programs and policies to promote full employment, production and real income, balanced growth... “

Seletuskiri, Employment and Balanced Growth Act of 1978 (kehtib tänapäevani) Konkreetseks eesmärgiks seati muu hulgas tööpuuduse alandamine viie aastaga 4%ni (16a ja vanemad).

Kui meie töötajaid milleski süüdistada, siis ehk veidi ambitsioonikas plagiaatluses, mis majanduspoliitika kopeerimise osas ei tarvitse olla patt.

Aga et majandust ei saa käskida, selles on Arrakul õigus.

1. sept 2010

Manifestist I

Riigihalduse ja majanduspoliitika osas väärib ära märkimist „avalike teenistujate rotatsioon riigiametite vahel ning riigiametite ja erasektori vahel”. Olen seda ammu rääkinud ja Soome SITRA president Mikko Kosonen soovitas ka, viis aastat võiks olla sobiv piir.

„Oluliselt peab paranema riiklike arengukavade, seadusandluse (eriti riigieelarve seaduse) ja poliitikamuudatuste mõjuanalüüside kvaliteet. Enne muudatuste vastuvõtmist peavad need sisulised mõjud nii mõjutatud osapooltele kui ka majandusele ja ühiskonnale tervikuna olema igakülgselt analüüsitud ja selgitatud.”

Sellele soovitusele teeks ma vaid kaks täiendust: mõjuanalüüsitavate dokumentide loetellu tuleks lisada ka tööandjate ja töövõtjate manifestid ning analüüs peab olema poliitiliselt sõltumatu ja positivistlik. Poliitiliselt sõltumatute mõjuanalüüside (ja analüüsijate) vähesus ning riigieelarve osas täielik puudumine saab teenida vaid omakasupüüdlike survegruppide erahuve. Ilma neutraalse ja kvaliteetse poliitikamõjude tõlgendamiseta jäävad valijate valikud ebateadlikuks ning „avalik huvi” edendamata. (Sellel olulisel teemal millalgi pikemalt.)

P.S.
Kui keegi näeb selles jutus vastuolu eelmise postitusega tagamõttega, siis nii see ongi.

Full Disclosure (nagu öeldakse Keskpäevatunnis)

Tööandjate viimane manifest on tänuväärne dokument. Viimasel sotsiaalteaduste aastakonverentsil jäi kõlama mure määramatuse pärast meie sotsiaalmajandusliku tuleviku suhtes. Konverentsile järgnenud (loodetavasti vaid kronoloogiliselt ja mitte tingitult) meie ja maailma majanduse uperpallid on seda määramatust vaid suurendanud. Konverentsil nähti probleemi aga muu hulgas selles, et me ei tunne oma eliite. Äsjane manifest toob üksjagu selgust, kuhu ettevõtjad Eesti riiki tüürivad. (Veidi selgust saab ka sealt. )

See manifest on kerge lugemine, liigse analüüsi ja põhjuslike seoste esitlemisega ning viidetega akadeemilise maailma autoriteetidele huvilisi ei koormata. Eesmärgid ja vahendid vahetavad oma kohta loovalt. Lihtsa vaevaga teeb Eesti sotsiaalteadus selle abil eliidiuuringutes hüppe edasi. Kui üldiselt vajab sotsiaalmajandusliku elu riigipoolne edendamine üksjagu nuputamist, siis Eesti ettevõtjale on asi klaar. Väga hea, kui idee töötab, võiks sotsiaalmajanduspoliitika ekspordist saada Eesti oluline kasvuvedur.

Mõnda huvitavamat ettepanekut vaatlen peatselt lähemalt.