„Sitta kanti“

Just nimelt „sitta kanti“ ja mitte „sitta kah“ oli see, mis tegi viimase Sirbi vägagi loetavaks. Näiteks ühes tagasihoidliku pikkusega arvamusloos kordus kõnekujund „sitta kanti“ kolm korda. Pean tunnistama, et autori sõnum jõudis seeläbi hästi kohale. Jutt käis ikka kultuurist.

Täna hommikuks on aga selgunud, et sellist lobedat teksti ei tarvitse me Sirbi veergudel enam kohata. Peatoimetaja on nimelt öösel võtnud „poeetilise vastutuse“ ja astunud tagasi. See on kurb, sest lehe loetavus kannatab ilmselgelt. Samas võib Sirbi lugejatega liituda taas Hando Runnel, kes teadupärast loobus teatris käimisest siis, kui seal hakati ropendama.

Nii et kõike head korraga ei saa, tuleb teha valikuid.