“Kui sinu ainukene tööriist on haamer, hakkab iga probleem sarnanema naelaga“, teadis juba Abraham
Maslow.
Ehk siis meie fiskaalpoliitilise debati kontekstis (mitte
ainult tänavu, 2017) – kui sinu ainukene tööriist on kasinus, tundub majandus
olevat alati veidi üle kuumenenud.
Viimasel ajal ei jõua kokku lugeda meie rahapoliitilise
institutsiooni kõige kõrgemal tasemel tehtud eelarvepoliitilisi soovitusi –
(ka) järgmise aasta riigieelarve tuleks teha vähemalt tasakaalus või
soovitavalt ülejäägis. Täpsemal uurimisel selgub küll, et see juba ongi
enam-vähem tasakaalus (–0,25% SKPst). Üheks argumendiks headel aegadel ülejäägi
tegemiseks toovad nad vajaduse halvematel aegadel, mis kunagi kindlasti
tulevad, majandust stimuleerida. Ja eelkõige võiks see toimuda ehitussektori
kaudu, mis on teadupärast eriti protsükliline. Ehk riik investeerigu siis, kui
erasektor seda ei tee. See on hea põhimõte, puhas Keynes.
Kuna meil on raskemaid aegu lähiminevikust varnast võtta
(iPhone’i sünnist saadik!), siis pole keeruline vaadata, mida meie
rahapoliitiline institutsioon mõned aastad tagasi soovitas. 25. märtsil 2015
olid nende nõuanded sellised:
„
/…/
Uute investeeringute rahastamine riigivõlakirjadega võib olla majanduse kui terviku jaoks ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui projektid on head. Praeguse väikese tööpuuduse ja kiire palgatõusu juures läheks suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast „kaotsi“, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa rohkem. Lisaks tekitaks ajutise iseloomuga suured riigi ehitusprojektid Eestis majandus- ja sotsiaalseid probleeme, sest pärast suurte projektide lõppemist jääks märgatav osa teistest sektoritest ülesostetud töötajaid rakenduseta.
Projekti- ja tervikvaate vahel tekib suur lahknevus eeskätt hea konjunktuuri ajal, mil tööpuudus on väike ja tootmisvõimsus hästi rakendatud. Sellises olukorras võib riigivõlakirjade emiteerimine ja sellest saadud raha kasutamine uuteks riigi investeeringuteks olla ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui taristuprojektid on hästi valitud.
Eesti majandusolukorra, sh majanduse tsüklilise positsiooni hinnangud on hetkel üsna erinevad. Eesti tööpuudus on siiski langenud viimaste aastate madalaimale tasemele. Tööpuudus on olnud praegusest veelgi madalam üksnes paaril buumiaastal. …
/…/
“
Nagu tänasest päevast maha kirjutatud! Selle seisukoha kohta
võiks küsida arvamust meie ehitussektorilt.
Tõsi, siin rõhutakse rohkem „majandusele kui tervikule“, kuid ehitussektori
käekäik on nii tõusus kui mõõnas üldise sentimendi hea indikaator. Kuid vaatame põgusalt statistikat.
Üldine konjunktuur oli 2015 a kevadel kehvemast kehvem,
kuigi kriisi põhi oli muidugi läbitud. Aastatel 2013–2016, ehk siis paar
aastat enne ja paar pärast neid manitsusi oli Eesti majanduskasv keskmiselt
2,2% ja konkreetselt 2015 aastal 1,7%, ehk pehmelt öeldes keskpärane.
Ehitushinnad kasvasid 2014 a 0,6%, 2015 a 0,5% ja 2016 a langesid 0,8%,
nii et õige odavalt oleks saanud nendel aastatel midagi kasulikku ehitada. Ehitussektor
vaevles kaks-kolm aastat tagasi kohutavas nõudluse puuduses ning
lisandväärtus ehituses vähenes 2013–2016 keskmiselt 3,3% aastas,
pöörates nina ülespoole alles 2016 aasta poole pealt. Aga kuna viletsusest
oli saanud pika kriisi jooksul elu norm, siis ehmatas 2017 aasta esimese poole majanduskasv
kõik ära ja nüüd räägitakse jälle ülekuumenemisest. Elame–näeme.
Ühesõnaga võib tekkida küsimus, et kas meie rahapoliitilise
institutsiooni jaoks üldse eksisteerib nii halbu aegu (ehituses või laiemalt),
kus valitsusel oleks põhjust midagi nende vastu ette võtta.
PS
iPhone’i levimuse järgi otsustades tuleb vist tõesti tunnistada, et mingit
kriisi pole siinmail kunagi olnudki.
Postitused
