Kellele kasinus, kellele kasv

Paul Krugmani üpriski neutraalse blogikommentaari tulihingeliste kritiseerijate kallal võiks sulge teritada mitme nurga alt, kuid üks elulähedasemaid teemakäsitlusi on Tiina Kangro "Eesti 19-eurone edulugu" (Postimees 13.6.2012). Asjakohane, inimlikult arusaadav ja liigutav. Või siiski mitte? Edu võib mõõta mitmeti ja kuskil pole öeldud, et seda peab ilmtingimata tegema kõige nõrgemate elujärje põhjal. Edu mõõdupuu leidmine on maailmavaateline valik, seda pole võimalik objektiivselt tuvastada. Väärikusel hinnasilti küljes pole.

Vägisi tuleb meelde sajandi alguses sotsiaalteadlaste poolt välja käidud kahe Eesti metafoor (iseenesest geniaalne sotsiaalteaduslik mudel!), mis samuti "edumeelses elanikkonnas" raevuka allergilise reaktsiooni tekitas. Kohalikud sotsiaalteadlased on neid naeruvääristavate rünnakute all taandunud, kuid eliidi allergiline hoiak on aastakümnega süvenenud.

Analüütikul pole muidugi mõtet poliitikuga vaielda, sest viimasele kuulub tõe monopol juba definitsiooni järgi. Kui aga üritada keskpärases loos näha midagi positiivset, siis võib ehk rõõmustada selle üle, et poliitrepressioonid on esialgu peamiselt verbaalsed. Enesetsensuur aga töötab nagu kaugelearenenud võimutäiuse puhul ikka.