20. veebr 2021

Sinine ja punane ja must ja valge

Eestlase põhiküsimus loomaaias teadupärast on, et mida elevant temast arvab. Infokülluse ajastul, kombinatsioonis globaalse tervise- ja majandushädaga, on selle arvamuse moodustamiseks materjali rohkem kui küllaga. Üks pilt küllaltki autoriteetsest allikast hakkab aga eriti silma – pea kogu Euroopa on meie riigi sünnipäeva künnisel rüütatud meie lipusinisesse, aga väike Eesti on miskipärast isepäiselt veripunane.



Sellel kaardil tähistab tumesinine riike, kus riigi toetus tööst ilma või eemale jäänud inimestele katab üle poole nende senisest palgast ja punane neid, kus 19.2.2021 seisuga märkimisväärset sissetulekutoetust ei ole. Nii et selline vaade kujundab maailma arvamust meist juba pikemat aega.

Toetus üleöö töö kaotanutele pole meil alati siiski kasin olnud. Lausa vastupidi. Just Eesti töötasu hüvitis startis järgmise pildi kohaselt (sama allikas, Eesti jäme sinine, Läti punane, Leedu roheline, Soome peen sinine, Rootsi kollane jne) esimesena ega jäänud teisele alla, kuid jaanipäevaks sai see läbi. Uudiseid jälgides kestab kriis siiski täie hooga edasi.



Eestile on viirus olnud mõnevõrra armuline ja majanduslik tagasilöök ametliku statistika kohaselt tublisti alla ELi keskmise. Ehk pole meil seetõttu põhjust väheseid tööta jäänuid täiendavalt poputada? Kas nii on, võib näha järgmiselt jooniselt. Tundub, et tööpuudus on meil ELi kontekstis kasvanud pigem palju (Eesti puhul täiendav töötuse kasv jaanuariga võrreldes 3 protsendipunkti, Leedul veelgi rohkem, aga teistel selgelt vähem).



Indikaatoritesse, mis väidavad suutvat kaardistada kõige erinevamaid näitajaid võrreldaval kujul kõigi maakera riikide kohta, tuleb alati suhtuda suure ettevaatusega. Ehk on siingi tegemist alatu vandenõu või suure eksitusega? Siiski, ökonomistide konsensuslik soovitus poliitikutele kohe kriisi algul oli tugevdada sotsiaalse kaitse süsteeme. Meil ei langenud see kuigi viljakale pinnasele.

Märk on igatahes maha pandud. Ilmselt on selle asjaga nii nagu Tarmo Soomere poolt viimases Plekktrummis kirjeldatud olukorras: seisab eestlane Austraalias looduskaitsealal vastamisi krokodilliga ja arutleb, et millest see krokodill küll parajasti mõtleb, ja vastus on Soomere meelest lihtne – sõltuvalt kellajast mõtleb krokodill eestlasest kui hommikueinest, lõunasöögist või õhtusöögist. Nii et mingi vihje see punane plekk Euroopa kaardil meie valikute kohta maailmale annab ja see ei tarvitse olla tõest väga kaugel.

Head isu!


13. veebr 2021

Vihakõne, maksupettus ja statistika ehk definitsioonide tähtsusest

Ametnikud, kes te pole armastatud!

Statistika on teadagi definitsioonide kunst. Ükski arv ei ole iseenesest õige ega vale. Kuid statistiliste näitajatega opereerimisel jääb opereerija südametunnistusele avada esitatavate näitajate täpne sisu ja seos reaalse eluga. Vastasel juhul on kaheldava väärtusega järeldused kerged tulema.

Vihakõne, mille kriminaliseerimisega Rahandusministeeriumi keldris vahelduseks tegeldakse, on emotsionaalselt ülesköetud meestele sedavõrd tundlik nähtus, et mõiste määratletakse kitsalt, vastavalt oma ilmavaatele, et ülejäänud aur saaks minna teema naeruvääristamisele. Saatejuht saab sellest mõistest aru nii (anonüümseks kommentaariks on voli vaid temal):

Saage palun õigesti aru:
Nt see ei oleks mingil juhul vihakõne ega karistatav - "Kuku Keskpäevatunni kommentaatorid on täielikud idiood ja värdjad!"
Aga see oleks vihakõne - "Tulge kõik kohe Keskpäevatunni stuudiosse ja anname neile seal korralikult peksa! Kaikad kaasa!"

Vihakõnet eristab statistilisest näitajast see, et tema kohta ühtne määratlus puudub. See annab ruumi erinevateks tõlgendusteks. Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond peab vihakõneks muu hulgas …   

/…-/ teguviisi, millega toetatakse, ergutatakse või kutsutakse üles teatud inimest või inimgruppi häbistama, vihkama, alavääristama /…/ stigmatiseerima või negatiivselt stereotüpiseerima. /…/ Ühtlasi õõnestatakse eelarvamustel põhinevate stereotüüpide loomisega teatud inimgruppide väärtust teiste ühiskonnaliikmete silmis. /…/

Olgu pealegi, ametnikud-poliitikud on oma saatusega leppinud, aga kuidas puutub siia maksupettus? Maksujuristid vaidlevad muidugi vastu, aga maksupettust võib ühiskondlikust aspektist defineerida kui olukorda, mille puhul enamus ratsionaalseid inimesi nõustub, et maksu oleks pidanud maksma sõltumata sellest, kas seadus seda ette nägi või mitte. Nii nagu heal lapsel mitu nime, on olulisel nähtusel mitu tõlgendust.

__________________

Et kaardistada vihakõne mõiste retseptsiooni ametnike seas, PALUN TEID ANONÜÜMSELT VASTATA KAHELE VALIKVASTUSTEGA KÜIMUSELE (võtab alla 1 minuti) selle e-kirja ja järgneva teksti põhjal (ette kantud 19.09.2020 Kuku Keskpäevatunnis emotsionaalselt ülesköetud saatejuhi poolt u 50. minutil):

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Kõik vastused on õiged definitsiooni järgi.

Vabandan ennast kordamast.