23. okt 2011

Õigus, moraal ja poliitiline reaalsus

(Avaldatud Eesti Ekspressis 13.10.2011 pealkirja all "Säästubuum halvab turumajanduse")

Pidu on peetud ja aeg on tasuda arve. Kellele arve esitada, pole aga päris selge, kuna keegi ei taha tunnistada, et just tema tellis peo. Seetõttu lükkub ka kriisi lahendus üha uutesse kaugustesse, millele kõikvõimsad "turud" reageerivad üha närvilisemalt. Kuhu siis ikkagi on koer maetud?

Õiguslikult on asi klaar. ELi aluspõhimõtete järgi ei võta ükski liikmesriik endale teiste liikmesriikide kohustusi. Ega peakski. Ja eestlane teab hästi, et võlg on võõra oma ning kuulub tasumisele viimse sendini.

Moraalselt on lugu veidi keerulisem, sest laenutehingutel oli ju kaks osapoolt - võtja (eraisik, ettevõte või riik) ja andja (eraomanduses olev kommertspank). Ning laenuandja või laiemalt kogu finantssektori roll on lisaks säästmis- ja kulutamissoovide vahendamisele ka hinnata ja hajutada riske. Selleks peaksid kommertspankadel, koos järelvalveorganite ja keskpangaga, olema laenajatest võrratult paremad võimalused. Mitte ehk individuaalselt, aga agregeeritult kindlasti. Riskide adekvaatse hindamise ja hajutamisega aga läks nagu läks. Globaalselt.

Peo püstipanija selgitamine läheb aga veelgi keerulisemaks siis, kui mõelda mõnedele sügavamatele allhoovustele, mis Lääne kapitalistlikud ja liberaalsed demokraatiad praegusele tormisele merele kandsid.

Üks veenev seletus majanduse tsüklilisele arengule on ohtude ja võimaluste kollektiivne üle- või alahindamine. Sellised iseenesest väga inimlikud emotsionaalsed tasakaaluhäired avalduvad inimeste "ülemäärase" kulutamise vaheldumises "ülemäärase" säästmisega. Nii üksikisiku kui ettevõtte tasandil.

Sõjaeelne Suur Depressioon ehmatas ära terve põlvkonna. Liigseid riske välditi kaua instinktiivselt ning sellega võib osaliselt seletada teise ilmasõja järgset suhteliselt pikka ja stabiilset majandusarengut. Pikapeale aga häda ja viletsus ununesid ning majandusteaduses ja -poliitikas hakkasid puhuma liberaalsemad tuuled. Finantssektori vabanemine köidikutest ja mõned riiklikud poliitikad lõid soodsa keskkonna lihtsa inimese laenulõksu meelitamiseks. Krediidirinde pakkumispoolel sai ahvatlevatest motivatsiooniskeemidest hoogu juurde innovaatiline finantsalkeemia, mille tegelik sisu polnud lõpuni selge ei innovaatoritele ega regulaatoritele, lõpptarbijaist rääkimata. Soodne laenuraha valgus üle arenenud maailma.

USAs suurendas eelnevale lisaks laenunõudlust töölisklassi reaalsissetulekute stagneerumine juba mitu aastakümmet, samas kui tulujaotuse ülemises otsas käis varjamatu tarbimispidu täie hooga. Lihtsamal rahval aitasid oma elatustaset, sotsiaalset staatust ja väärikust kuidagimoodi säilitada tarbimislaenud, mida garanteeris imeväel väärtust koguv kinnisvara.

Eurotsoonis mängis omakorda vingerpussi ühisvaluutast tulenev ühine rahapoliitika ja ülemäärane usaldus, mis turujõudude ajel suunas "tugevate ja vastutustundlike põhjapoolsete riikide" säästud "lõunamaiselt lodevatele" ahvatlevalt odavaks laenuressursiks. Kinnis- ja muu vara kallinesid hoogsalt, kapital kasvas ning kapitalismil oli pidu.

Rahval ja poliitikutel oli samuti pidu. Valitsejatel õnnestus valijate soovidele vastu tulla ilma selle eest kõrgemate maksude näol kohe arvet esitamata. Sellised vastastikku ahvatlevad bartertehingud on kahjuks demokraatiasse sisse kirjutatud.

Kui kinnis- ja muu vara hinnaralli tegi kauakardetud kannapöörde, asendus kindlus ebakindlusega ning erasektoril hakkas korraga kole kiire oma võlakoormat kergendada. "Liigne" kulutamine asendus "liigse" säästmisega ja Eestile kuulub siin Euroopa rekord.

Säästmine on mikrotasemel ju üks väga positiivse maiguga tegevus, aga makromajanduslikult on häda selles, et kollektiivne säästmine on vabaturumajandusele hukatuslik. Nõudluse järsk langus toob kaasa tootmise vähenemise, töötuse kasvu ja sissetulekute kokkukuivamise. See vähendab omakorda säästmisvõimalusi, kuid suurendab säästmissoovi, kuna hirm üha süveneb. Ja nii edasi. Selle allakäiguspiraali katkestamiseks ei ole turumajanduses paraku sisemisi mehhanisme. Seetõttu on loogiliseks päästerõngaks olnud riiklikult koordineeritud laenuraha üliodav väljamüük ja avaliku sektori kulutused, niipalju kui võimalik.

Majandustegevuse kokkutõmbumine toob paratamatult kaasa riigieelarvete defitsiidid, kuna maksutulud vähenevad ja sotsiaalkulutused suurenevad. Kui ei suureneks, oleks langus sügavam ja areng sotsiaalselt ebastabiilne. Seega on puhtraamatupidamislik tõsiasi, et erasektori äkilise säästubuumiga kaasneb avaliku sektori laenubuum. Seda muidugi juhul, kui kohaliku erasektori nõudluse langust ei õnnestu üleöö asendada ekspordiga. Seda võib ehk endale lubada väike Eesti, aga kahjuks mitte kõik riigid korraga, kuna meie netoeksporti peab tasakaalustama kogu ülejäänud maailma sama suur netoimport. Säästubuum on aga sedapuhku globaalne.

Seega pole praeguse riigivõlakriisi peamiseks põhjuseks mitte pea kõigi demokraatlike riikide süüdimatu eelarvepoliitika kriisiaastatel, vaid erakätes oleva reaal- ja finantssektori koostöö tuleviku arvel pidutsemises buumi ajal. Arusaadavalt polnud piisav ka mõnede riigivõlgade vähendamine headel aegadel. Need hädad aga käivad kaasas inimloomuse ja demokraatiaga.

Nii et viga kipub jälle olema „süsteemis”. Eelarvete jõulised tasakaalustamised praeguses ebakindlas olukorras pärsivad majanduskasvu lühiajaliselt ja „sisemine devalveerimine” on pikk ja piinarikas. Lühikeses plaanis oleks vaja radikaalseid lahendusi, mis teeksid üle pea kasvanud võlad reaalselt teenindatavateks. Nii et ka „turud” seda usuksid. See võimaldaks kõike otsast alata.

Võlgade mahakandmine ehk arve adressaadis kokkuleppimine edeneb demokraatlikus õigusriigis arusaadavalt visalt. Praegune määramatus aga tiksutab arvet iga päevaga kopsakamaks. Praktikas toimivat lahendust ei suuda vist isegi teoreetiliselt konstrueerida ka äsjased majandusnobelistid, kelle ampluaa on just makromajanduslike seoste põhjuslikkus.

Demokraatlik majandus on komplekssüsteem (Robert Kitt, „Komplekssed sotsiaalsüsteemid“, Akadeemia nr. 10-2011), kus põimuvad õigus, moraal ja „loodusseadused” ehk inimpsüühika ja poliitiline reaalsus. Selle täiuslik modelleerimine pole inimesele jõukohane ja lõplike lahenduste asemel peame leppima lõputute otsingutega. Inimese loomupärane leidlikkus annab õnneks lootust.