Pole kahtlust, et selle nädala number on neli. Lisaks kõigile Eesti riigi fiskaaltervisest hoolijaile tegi sellise järelduse ka Poliitikaguru (alates 16. minutist). Just nii mitu protsenti tuleb Eestil järgmisel kümnel aastal maksta intressi äsja laenatud miljardi eest.
Kas neli on suur või väike arv? Võta sa kinni. Paljud tunduvad arvavat, et sellest on veel vähe meie unerahu häirimiseks, mistõttu rõhutas ka peaminister, et see on tervelt 32 korda suurem kui viirusekriisis emiteeritud 10 aastaste võlakirjade intress. Tookord oli selleks 0,125% aastas. Eelmainitud raadiosaates osales ka tuntud füüsik, kes samuti ei näinud selles akrobaatikas midagi küsitavat.
Pole kahtlust, et 4 on oluliselt suurem kui 0,125. Kuid tehkem väike mõtteeksperiment! Ilmselt olete nõus, et nii 0,125% kui 0,0125% on mõlemad üpris väikesed laenuintressimäärad. Kuid kui kaks aastat tagasi oleks Eesti riik oma 10 aastaste võlakirjade eest pidanud maksma 0,0125% aastas, siis oleks praegune 4% lausa 320 korda suurem! Ilmselt poleks sellisel juhul muud uudised emissioonipäeval AK eetrisse enam mahtunud.
(Mõtteharjutus unetutele: kaks aastat tagasi emiteeris Eesti riik ka lühemaid, ühe aastaseid võlakirju intressimääraga –0,296%; kui mitu korda on meie praegune intressimäär kasvanud sellega võrreldes?)
Jutusaates mainitakse ka, et oleme langenud Lõuna-Euroopa riikide tasemele: Itaalia, Kreeka… teate ju küll. Jube lugu. Lohutuseks võib siiski tõdeda, et ka USA kümne aastaste võlakirjade eest soovivad investorid tänapäeval saada u 4% tootlust. Seega pole siin häbeneda midagi. Tõsi, ka neist on saanud piiririik – kaks mobilisatsioonipõgenikku olevat paadiga pagenud Alaskasse.
Nii et meelerahu huvides tasub matemaatikaga olla ettevaatlik. Et ei läheks nii nagu finantskriisi järgses Gérard Depardieu’ga filmis „Saint-Amour“ noorel prostituudil, kes puhkeb Prantsuse riigi ränkraske võlakoorma pärast öösiti lohutult nutma.
Postitused
