Apple’i parimad palad ERKI varemetel

Läinud reedel (7.12.2012) avati LHV panga Tallinna kontoris (Tartu mnt 2, ERKI varemete vahetus läheduses) väljapanek stiilseimatest Apple’i arvutitest aegade algusest kuni sajandivahetuseni. Näituse kuraator tutvustab ekspositsiooni nii...

Jobsiga ja Jobsita

Apple’i omanike ja andunud kasutajate jaoks on nüüd elu põhiküsimus selles, kas või kui kaua suudab firma pakkuda neile emotsionaalset ja materiaalset naudingut ka pärast Steve Jobsi lahkumist. Oma hiilgeaegadel on Apple olnud ühe mehe ettevõtmine, mille arengut pole suunanud ei turujõud ega „parimad juhtimispraktikad“, vaid Jobsi karisma ja kõigutamatu veendumus sellest, mida inimkond tegelikult vajab. Mis on mitte ainult cool vaid insanely great ja „muudab maailma“. Ja selleks tuleb muidugi „mõelda teistmoodi“. Apple’i uus juht Tim Cook usub küll, et iPhone asub Maslow vajaduste hierarhias allpool sööki ja jooki, kuid ainult aeg näitab, kas ta suudab seda hoida seal ka tulevikus. Sellele küsimusele näitus vastust otsibki.

See väljapanek on valik ühest 20 aasta jooksul kogunenud erakollektsioonist ja näitab Apple’i arvutite välise disaini arengut aegade algusest (1977) kuni Jobsi tagasituleku esimeste aastateni (1997…). Eksponaatide grupid jagunevad kaheks. Neli aegrida näitavad lauaarvutite, laptopide, serverite ja klassikaliste „linnupuuride“ arengut. Kolme esimese rea puhul on uusimad mudelid loodud taas Jobsi käe all. Linnupuuride rida saab aga alguse aastast1984, mil Jobs veel majas oli. Lisaks on eraldi esitletud mõningaid tähelepanuväärseid komplekte. Igaüks võib nähtu põhjal ise hinnata, kuivõrd erinevatel aegadel loodud toodetes on tunda Jobsi puudutust või selle puudumist. Tõeliselt Jobsivabadest äpardustest on vaatajat säästetud.

Jobs armastas tsiteerida Picassot: head kunstnikud laenavad, suured kunstnikud varastavad. Nii ei sündinud hiir, sellega juhitav menüüdest ja akendest koosnev graafiline kasutajaliides ega arvutivõrk sugugi mitte Apple’is. Samuti ei mõelnud Apple välja küljendustarkvara PageMakerit (seda tegi Aldus), laserprinteritehnoloogiat (see sündis XEROX PARCis) ega PostScripti ehk lehekülje kirjeldamise keelt kahe eelneva omavaheliseks ühendamiseks (seda tegi Adobe). Kuid alles nende kolme eelduse kombineerimine Apple LaserWriteri ja Macintoshi abil sünnitas Desktop Publishingi, millega Apple ilmselgelt muutis maailma. Kas ka soovitud suunas – andes inimesele tänavalt võimaluse praktiseerida tüpograafiat – on teine teema. Igatahes sündis see kõik aastal 1985, kui Jobs esimest korda Apple’ist lahkuda otsustas.

Jobsi isik hoiab üleval küsimust, et mis ikkagi teeb ühest inimesest geeniuse ja millised on Apple’i väljavaated oma võidukäiku jätkata? Juri Lotman väitis, et tõeline loovus sünnib erinevate märgisüsteemide kokkupuutel. Ka Jobsi vundament oli äärmiselt mitmekihiline – seal oli tehnoloogiat ja kalligraafiat, arrogantsi ja budismi, perfektsionistlikku esteetikat ning „oma suhe“ eetikaga kõige tipuks. Sellist komplekti pole tagataskus igaühel ja nii võibki olla, et Apple’i touch and feel jääb konkurentidel igavesti tabamata.

Rein Raua diagnoos meie valitsejate suhtes oleks ilmselt mingis mõttes pädev ka Jobsi kohta. Jobsi auks tuleb siiski öelda, et tal ei olnud selles küsimuses enda suhtes illusioone.

madis@mac.com

Kohalik liberalism otsib oma teed

Kohalik aasta liberaal taas valitud – peaministri majandusnõunik Kalev Kukk. Andkem sõna majandusmehele ja Tallinna ülikooli õppejõule endale:

„Riigivõla intressid – raha makstakse, aga selle eest ei saa ju midagi vastu!”

(Vanamehed kolmandalt 19.9.2010)

No palju õnne! Liberalismi võib ilmselt defineerida ka kui vabamõtlemist. Kui järgmisena õnnestub tõestada, et sama loogikat saab laiendada igasugusele laenamisele, siis pole kahtlust ka järgmise majandusnobeli kavaleris.

Pühendamatul kõrvaltvaatajal võib siiski tekkida küsimus kohaliku liberalismi järjepidevuses, sest mullune aasta liberaal Anvar Samost, kes samuti vaieldamatult seda tiitlit väärib, julges aasta tagasi arvata nii:

„See ka minu suust kõlab enneolematult, aga mingite asjade tarvis Eestil oleks mõistlik võtta laenu, kuna Eesti laenukoormus on äärmiselt madal. Eesti on osa euroalast, kus riikide keskmine laenukoormus on Eesti omast – võib julgelt öelda – kümneid korda suurem,”

(Olukorrast riigis 13.11.2011) 

No igati loogiline, et stagneerunud Euroopaga kiirelt konvergeeruda sooviva riigi optimaalne laenukoormus pole null. Kuid mida küll peab sellest kõigest arvama liberalismist hullunud rahvas?

Mõista–mõista kes see on?

Endale auku kaevab, aga ise sisse ei kuku.

Partei ja valitsuse hea nime kaitseks

Viimastel aegadel on kahetsusväärselt ja täiesti arusaamatutel põhjustel süvenenud rünnakud meie legitiimse partei ja valitsuse vastu. Rammusa tilga karikasse kallas klassivend Rein Raud, kes väitis, et … teadagi mida ta väitis. Mis teha, intellektuaalid on teinekord ülitundlikud ka ebaolulistes küsimustes.

Siiski on mul viimasel ajal olnud keeruline täita avaliku teenistuja eetikakoodeksit, millest olukordades, kui sisemine kompass selget sihti ei näita, on hea tuge leida. Nimelt nõutakse seal ametnikult ühest küljest „kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahte“ järgimist ning ühtlasi tegutsemist „avalikes huvides“. 

Seetõttu oli suureks kergenduseks Swedbanki poolt äsja postkasti kukutatud abipalve – „Hea klient, lase ometi pangaautomaadil puhata!  ja väldi sularaha kasutamist novembrikuus. Kaardimaksed on veelgi turvalisemad ja mugavamad.“

Kui seni polnud isegi majandusanalüütikutel täit selgust, et kui suur probleem see „sularaha suurtes kogustes oletatavasti sukasääres“ hoidmine meie e-riigis ikka on, siis nüüd tuleb välja, et on küll ja isegi väga, võtab ka suure kommertspanga käpuli. 

Hea, et see segadus sula- ja kontoraha vahekorrast meie rahvamajanduses on nüüd ära klaaritud.

Enam pehmemalt öelda ei saa, aga asi seegi

 Kaja Kallas tunnistab oma blogis, et ...

„... kui ma loen avaldatud uurimisprotokolle [Silvergate'i asjus], siis kaldub mu arvamus pigem ühele poole. Ja paraku see ei toeta erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta.“

Viimastel aegadel kujunenud kontekstis on üha riskantsem väita, et uurimisprotokoll ei toeta erakonna poolt „valdavalt“ esitatud seisukohta. Kaalu sellele väitele lisab Kaja advokaadistaatus. Kuid „valdavalt“ on põhjendatud kasutada vist alles pärast seda tunnistust siin, sest seni on parteiline distsipliin hästi vett pidanud ja see on hirmutav.

Olgu selle liberaalse maailmavaatega nagu on, aga poliitiku peamine tööriist on ju avalik kõne, mille tõsiseltvõetavust võib vaadelda ethos–pathos–logos raamistikus. Selle esimesega on meil juba ammu keskpärased lood ja „oletatav laen ämma kapist“ lihtsalt toob selle utreeritumalt esile, nii et kõik saavad lõpuks aru, millega tegu. Aga ilma ethoseta pathos ja logos enam ei tööta – mis tööriistad siis kapist välja võetakse?

Kurb on see, et selja sirgu ajamiseks Eesti vabariigis peab sinu nimi olema vähemalt Kallas või Raud. Raud marginaliseeriti kõige kõrgemal tasemel üleoleva kergusega. Ehk läheb Kallasel paremini.

Keynes on ikka tabanud aja vaimu

"I work for a Government I despise for ends [and means] I think criminal." (1917)

Sularaha praktilisusest

Ühes väikeses ja tublis põhjapoolses e-riigis võib kergesti kerkida küsimus, et miks peaks üks korralik inimene süstemaatiliselt opereerima suurtes kogustes sularahaga. Võttes seda ilmselt kapist, laenates eeldatavasti ämmalt, saades võib-olla mõnelt sõbralt või oma isiklikust sularahavarrukast, kuhu see oli oletatavasti kogunenud. Ja viies ei tea kuhu. Pidevalt, ja täies veendumuses oma tegevuse asjakohasusest. (Täpsemalt vt PM 15.10.2012)

                                       

Õnneks on enamikele mõistatustele siin ilmas ratsionaalsed seletused olemas. Ja nimelt, kes on viimastel kuudel, no tõttöelda juba hea mitu aastat, jälginud ajakirjandust, siis on ta ehk kuulnud globaalsest võlakriisist, mille epitsentris on Kreeka. Ja kuigi Kreeka osakaal Eesti väliskaubanduses on 0,1%, jäädes selgelt alla nii Kenyale kui Guatemalale, on kreeklased suutnud mingil antiiksel imeväel tekitada üleilmse usaldamatuse igasuguse finantsvara vastu, mis ei krabise. Seetõttu hoiab iga vastutustundlik inimene oma sääste praegusel segasel ajal sularahas. Intressi see ei teeni, aga vähemalt nominaalväärtuse säilimine on tagatud. Nii lihtne see ongi, mingeid vandenõuteooriaid pole vaja sepitseda. Ja tehku kurat seal Kreekas oma riigirahandus lõpuks korda, et ausad põhjamaalased ei peaks nende pärast hädavalet vanduma!

(Nii mõnelegi võib jääda arusaamatuks, kuidas üks väike ja vaene Kreeka teisel Euroopa serval suudab juba aastaid hoida kogu maailma majandust depressiivses seisus, aga see on juba teine teema, mis on jõukohane lahata majandusnobelistidele, kui neilegi.)

PS

Seoses raha maast leidmise legitimiseerimisega kaob vajadus ka rahapesu andmebüroo järele, kes paneb oma uksed kinni. Riigieelarve kulupoolel annab see kena kokkuhoiu. Maksubaasi kahanemisest tulenev tulude vähenemine on kokkuarvamisel.

Laenata või mitte laenata

Laenamine on räpane tegevus – seda teab pikaleveninud majanduskriisi taustal iga riigitruu eestlane.

Siiski on üks püha üritus, mille nimel laenu võtmine on OK ja lisaks laenamisele on andestatav ka raha leidmine oma taskust, kapist, pere eelarvest ja seda nii kindlalt, ilmselt kui eeldatavasti. Ka prokuratuuri jaoks.

(Majanduslikult on laenamine igati ratsionaalne tegevus investeeringuteks, mis edaspidi suure tõenäosusega rahavoogu genereerivad.)

Kuidas parteilased Eesti nimelises e-riigis aastal 2012 oma üllatuslikke sularahareserve seletavad, selgub siit (PM 15.10.2012). Küsimus suurele ringile: millistes ELi riikides peavad alljärgnevad seletused riigiga, näiteks maksuameti isikus suheldes vett?


Laenasin ämmalt, kes sai selle suvila müügist.
Tegemist oli mu isikliku sularahavaruga, mille võtsin seifist (50 000 EEK).
Tegemist oli mu enda rahaga, mille võtsin välja oma teiselt kontolt (200 000 EEK).
Võtsin raha oma kapist, need olid palga arvelt kogunenud pere säästud (200 000 EEK).
Tegemist oli minu oma rahaga, kuna hoian raha kullas, hõbedas ja valuutas (195 000 EEK).
Tegu oli mu isiklike säästudega (50 000 EEK).
Olin raha võtnud varem välja oma teiselt kontolt (50 000).
Sularaha oli kätte jäänud kasumlikest ostu-müügitehingutest kinnisvara ja sõiduautodega (14 500 EEK).
Tegu oli isikliku sularahaga (30 000 EEK).
Raha oli pere eelarve (16 500 EEK).
Sularaha oli koju kogunenud (2000 EEK).
Kindlasti oli raha minu vahenditest, sest muud mul polnud (34 000 EEK).
Ilmselt võtsin teise kaardi pealt välja, mul on 4 kontot (11 000 EEK).
Kogusin sularaha koju ja sain ka vanematelt (10 000 EEK).
Sularaha pärineb mu isalt (20 000 EEK).
Teen sularaha sissemakseid ja väljavõtmisi pidevalt (4500 EEK).
Eeldan, et see raha oli mul kodus, sest kavatsesin osta maad (180 000 EEK).
Mõni kogub raha puhkusereisiks, mina valimisteks (50 000 EEK).
Laenasin ilmselt vanematelt (15 000 EEK).
Võib olla mõni sõber tagastas laenu (50 000 EEK).
Mul on äritegevuses pidevalt sularaha käes (100 000 EEK)

Mis – kas kasinus ei toogi kasvu?!

IMFi viimase maailmamajanduse ülevaate järgi kipub avalik kasinus miskipärast majanduskasvu pehmelt öeldes pärssima, vähemalt praeguse rahapoliitika piiratuse olukorras. Hull lugu, poliitikud on üritanud rahvastele viimastel aastatel püüdlikult vastupidist muljet jätta...

"Ms Lagarde also urged countries more generally to refrain from new austerity measures amid signs that the IMF is becoming increasingly concerned about the impact of government cutbacks on growth."

 FT 11.10.2012

Geniaalsed mõtted üha aktuaalsemad

Vabariigi presidendi kantselei pressiteatest (21. mai 2012):

President Toomas Hendrik Ilves nimetas ekslikuks aegajalt erinevates riikides kõlavat nõuet, et kasinuspoliitika tuleb asendada kasvupoliitikaga. 

"Kasinus on poliitika, kasv aga tulemus," ütles ta Eesti Pangas kroonialbumi pidulikul esitlusel.

Terve inimese katkine kõht

Suured mehed on ikka läinud ajalukku kuldsete tsitaatidega. Mõni aeg tagasi ilmunud asepresidendi mõtted on nagu loodud provokatiivseks sissejuhatuseks tervishoiuökonoomikasse. 

Asepresident: „Põhjus on lihtne [miks arstid Belgias naeratavad]. Belgias konkureerivad tervishoiuasutused patsiendi pärast. Patsient ja tema rahuolu on neile ülimalt tähtis. Pole üldse oluline, kes sa oled, mis on sinu amet või kas sul on tutvusi, arstile on see jumala ükskõik. Peaasi, et sa tuled. Ja et sa tuled järgmine kord veel, ja järgmine kord – ikka samasse kohta.“

Peaaegu. Selles seisneb tõesti Adam Smithi „nähtamatu käe“ fenomen, et teenusepakkuja peab oma (piiramatute materiaalsete) vajaduste rahuldamiseks ka kliendi õnnelikuks tegema. Ikka selleks, et klient ka edaspidi oma raha temale tooks. Kui vaba konkurents hoiab hinnad kontrolli all ja kui klient oskab adekvaatselt hinnata kauba või teenuse kvaliteeti, siis ongi hästi.

Ja asepresident jätkab: „Kirurg ei saa olla kirurg, kui ta opereerib ühe korra aastas. Kellelegi ei tule seejuures mõtet, et selleks et kirurg rohkem opereerida saaks, võiks ta tervete inimeste kõhtusid lahti lõigata.“

Kui see ainult nii oleks! Kirurgi praktika vajaduses ei kahtle keegi. Aga selles teises väites ei saa kahjuks päris kindel olla. Eriti terendava streigi valguses. Kahjuks on elu näidanud, et raha põhiomadus – seda on alati vähe – viib pahatihti ka vandunud arstid „tervete inimeste kõhtusid lahti lõikama.“ Ja enam-vähem terve inimene ei tarvitse sellest vähemalt esialgu aru saada. Maksab arve ära ja läheb samasse kohta tagasi, sest naeratus oli nii võluv.

Just see „informatsiooni asümmeetria“ probleem oli oluline põhjus, miks tervishoiuökonoomika eraldus efektiivse vabaturu ökonoomikast juba 50 aastat tagasi. Sest ka arstid on inimesed, kes ei tarvitse alati suuta lahendada paratamatut konflikti oma isiklike piiramatute ärihuvide ja patsiendi meditsiiniliselt põhjendatud vajaduste vahel patsiendi hüvanguks.

Kes on süüdi arsti palgas?

(Ilmunud ka Eesti Ekspressis 27.9.2012, samal teemal ka Delfis 10.1.2007)

Raha on alati vähe. Selle kurva tõsiasja kordamine võib tunduda tüütu, kuid mõnikord tuleb ka lihtsaid asju uuesti meelde tuletada. Meie riigis on raha absoluutne hulk, mida võime aasta jooksul kulutada, piiratud sellesama aasta jooksul siin loodud lisandväärtusega ehk teenitud palga- ja kapitalituluga. (See mudel on mõningane lihtsustus, kuid teenib oma eesmärki.) Loodav lisandväärtus on omakorda piiratud meie kollektiivse võimega muundada tootmissisendeid kellelegi kasulikeks kaupadeks ja teenusteks. Ja kuna selle muundamisprotsessi efektiivsus areneb vaevaliselt, siis saab meil homme olema raha ehk mõnevõrra rohkem kui täna, aga mitte oluliselt.  See on objektiivne paratamatus, sest üle oma varju ikka ei hüppa.

Majandusõpikud hiilivad kahjuks selle kahetsusväärse paratamatuse selgest sõnastamisest kõrvale.  Seal heietatakse küll mingist ressursside piiratusest ja vajaduste lõpmatusest, kuid kõige olulisema jätab see keerutamine varju. Nii et fakt jääb faktiks – raha on alati vähe ja üleöö seda kuhjaga kuskilt juurde ei tule. Absoluutselt.

Raha on alati vähe ka suhteliselt, aga see on juba subjektiivne paratamatus. Päästjad ja politseinikud, õpetajad ja kultuuritöötajad, doktorid ja kandidaadid ning muidugi arstid-õed-hooldajad on oma palgaga krooniliselt rahulolematud. Ja kui nad nõustuksid eelneva mõttekäiguga, siis möönaksid nad ehk isegi, et nende palk tundub neile väike eelkõige kellegi teise suhtes. Kellegi sellise suhtes, kelle elustandardiga peavad nad kohaseks enda oma võrrelda. Kellegi suhtes, kes määrab nende jaoks „lati kõrguse“.

Muidugi on meie kõigi palk väga väike ka põhjanaabrite suhtes, aga see on meie saatus ja jääb meid saatma veel pikkadeks aastateks. Eelkõige häirib siiski ilmselt see, et nende palk ei kindlusta neile MEIE ühiskonnas oma ametile väärilist positsiooni. Suhteliselt.

Mis siis teha? Suhetega on õnneks nii, et need on inimeste endi korraldada. Ka palgasuhted, ja palgaküsimuses jaguneb inimkond suures plaanis kaheks. Need, kes määravad oma palga endale ise, vastavalt sellele, kui väärikaks nad oma positsiooni ühiskonnas peavad. Ja need, kellel seda voli ei ole, vaid peavad leppima turul pakutuga. Esimesse klassi kuuluvad suurfirmade tippjuhid ja rahvaasemikud (vt EE 12.4.2012), teise jällegi erasektori lihtsad palgasaajad.

Meid huvitavad ametid aga jäävad kuhugi kahe vahepeale. Individuaalselt teenib igaüks muidugi kes kuidas, aga kamba peale kokku saavad päästjad–õed–õpetajad teenida just niipalju, kui Eesti rahvas on otsustanud nende poolt pakutavate (kollektiivselt tarbitavate) teenuste heaks oma kõhu kõrvalt ohverdada. Selle ühiskondliku kokkuleppe ehk arsti suhtelise palga, nii nagu ka enda suhtelise palga, vormistavadki seadusteks parlamentäärid.

Teisisõnu on küsimus selles, kui palju oleme nõus oma teenitavast tulust loovutama maksudena riigile, et selle eest siis julgeolekut, haridust ja tervishoidu tarbida. Konkreetselt tervishoiu puhul on see Eestis napp 4% ja näiteks paljukiidetud Belgias tubli 7% SKPst. Selline on olnud meie sotsiaalne valik, milles on rohkem või vähem teadlikult osalenud ka meie arstid ja õpetajad, kes moodustavad valijaskonnast pea kümnendiku.

Niimoodi asjadele vaadates on raske nõustuda hinnanguga, et meie tervishoid on alarahastatud – ise tegime. Maavälised jõud meie tervishoiu rahastamist ei pärsi ning kadedust tekitavate naaberriikide eeskuju suunab pigem sotsiaalvaldkonna suuremale tähtsustamisele.

Kuskil pole siiski öeldud, kui palju tervishoidu ühiselt rahastama peab ja samuti pole kuskil öeldud, et tervishoidu üldse riiklikult rahastama peab. Ja kuigi erinevad rahvusvahelised organisatsioonid on delikaatselt vihjanud meie ravikindlustamata isikute suurele hulgale ja omaosaluse rõhuvale koormale vaesema rahva õlgadel, on ka see meie endi sotsiaalne valik. Nii et üks ja ilmselt kõige reaalsem võimalus arstide palga kiireks tõstmiseks on vähendada solidaarsust veelgi – vähem teenust tagab kõrgemad palgad olemasoleva eelarve piires. „Sisemiste ressursside“ arvelt suurt pilti ei muuda.

                                                                                                                                                                                                                      

Päevapoliitikasse tagasi tulles tundub õigus olevat nendel, kes streiki poliitiliseks ja sedamööda „rahvavaenulikuks“ peavad – valimised on läbi ja uuteni on aega. Paradoksaalsel kombel viib aga see esmapilgul ehk küünilisena tunduv juriidiline tõdemus meid vastusele hoopis lähemale. Vaatamata asjaolule, et Einstein ei saanud aru USA tulumaksusüsteemist, teadis ta hästi, et probleemi lahendus ei peitu tihtipeale mitte samal tasandil, kus probleem ennast ilmutab. Ka arsti palk, täpsemalt küll tervishoiu kollektiivne rahastamine, otsustatakse sisuliselt hoopis mujal kui palgaläbirääkimistel konkreetse tööandjaga. Ehk siis kuni uute valimisteni Toompeal. Pärast seda on pall jälle ärimeeste ja ametnike, kohtunike ja luuletajate, näitlejate ja advokaatide, arstide ja õpetajate ning kõigi teiste kodanike käes.

Kuna vähemalt formaalselt pole põhjust kahelda Toompea tegutsemises vastavalt demokraatlikult saadud mandaadile, siis tuleb arstidel–õpetajatel–päästjatel koos kõigi ülejäänud valijatega endale otsa vaadata ja tunnistada, et oleme eelistanud individuaalset leiva–riiete–autode tarbimist sisejulgeolekule, haridusele ja tervishoiule. Meie suhtelist vaesust arvestades on see olnud loomulik, kuid vabade ühiskondade evolutsiooniline areng on näidanud, et jõukuse kasvades eelistused muutuvad.

Aga moraalses plaanis ei tohiks vähemalt Toompeal arstidele küll etteheiteid olla. Kogu Skandinaavias teenivad nii arstid kui ka ülikooliprofessorid rahvasaadikutega võrdset palka. Avalik nurisemine kahekordse keskmise palga üle tundub kohatuna igas ühiskonnas, aga puhta südametunnistusega võiksid arstid nõuda kõigi doktorite palkade võrdsustamist rahvaasemike omaga. Valitsusliidu programm mainib Põhjamaid väärt eeskujuna kümnel korral.