Valitsus, vabadus ja terve mõistus

Raha(ndus)ministeeriumi juubelikonverentsi ajaloolised aukülalised ei varjanud oma muret riigi pealetungi pärast üldiselt ja „neoliberaalse ideoloogia“ taandumise pärast rahandusministeeriumi ametnikkonnas spetsiifiliselt. See mure on levinud laiemalt, ka õiguskantsler kurdab, et kõikvõimalikke regulatsioone on liiga palju: „Põhimõtteliselt on Eestis võimalik peaaegu kõiki millegi eest karistada.“ Õnneks on ettevõtlikud inimesed asutanud riigi reformimiseks sihtasutuse, elame–näeme.

Ilmselt kadestavad eelpool mainitud tegelased Milton Friedmani, kes oma klaaride mõttekäikude ja säravate oraatorivõimetega on väljendanud sarnaseid seisukohti löövamalt kui kõik ülejäänud liberaalid kokku. Muu hulgas 25 aastat tagasi Hoover Institutionis (mittevasakpoolne mõttekoda) peetud kõnes „Why government is the problem“. Ilma küsimärgita, kuna vastused on teada. 

Vastavalt pealkirjale näitab Friedman veenvalt, kuidas kõigi Ühendriike vaevavate hädade põhjuseks on valitsus, mis küll soovib oma kodanikele pakkuda parimat, välja kukub aga nagu alati. Abraham Lincolni ideaalist „government of the people, by the people, for the people“ on saanud „government of the people, by the bureaucrats, including the legislators who have become bureaucrats, for the bureaucrats“.

Mõned näited: hariduskulutused on kolmekümne aastaga kolmekordistunud, kvaliteet aga käib alla; pereväärtused manduvad ja teismelised rasestuvad üha tihemini; õilsatel kaalutulustel kehtestatud üürihinnapiirangud viivad kodutuse ja kõrgete kinnisvarahindadeni; lokkava seadusetuse põhjuseks on liiga palju seadusi, kõiki neid ei jaksa keegi täita; jne. 

Friedman on veendunud, et turg on peaaegu kõiges parem kui riik ja selle näiteks toob ta liiklusummikud – erakätes autotööstus suudab kõik huvilised varustada autodega, aga riik ei saa kuidagi hakkama piisava teedevõrgu rajamisega. (2017 oli USAs müügil 275 erinevat automudelit, millest 38 olid verivärsked, nii et valikut tõesti on.) Katsu sa vastu vaielda. 

See kõne on kohustuslik õppematerjal kõigile riigiametnikele, kes siiralt usuvad, et nad tegutsevad avalikes huvides. Friedman tsiteerib seal üht oma sõpra: ühes asjas võid sa iga inimese osas kindel olla – ta seab oma isiklikud huvid sinu huvidest alati ettepoole. Tundub küüniline? Ka eestlane teab, et oma särk on ihule kõige lähemal. Huvitaval kombel eelnes kõnele 12 aastat katkematut vabariiklaste võimu Reaganist Bushini, nii et vana liberaal oli opositsioonis pea kogu establishmentiga. Eks seegi näitab mehe suurust. 

Friedmani terased mõttekäigud väärivad imetlust, ilma naljata, sest tema kirjeldatud (realiseerunud!) ohud on reaalsed. Kaasaegsed teadsid, et temaga vaielda ei olnud kerge. Lohutust annab riigiametnikule ehk see, et üks tema Chicago ülikooli aegne kolleeg ja (erinevalt Friedmanist) eurorahapiirkonna edusse uskunud majandusnobelist Robert Mundell oli ühel hetkel sunnitud tõdema: „Milton, the trouble with you is you lack common sense.

Pole halba ilma heata

Läinud nädalavahetusel tabas Eesti rahvamajandust valus kaotus – tööõnnetuse käigus amortiseerus pea täielikult väärtuslik tootmissisend F 430 (Pininfarina disain, punane, 430 hobujõudu). Õnneks on neid liiklusregistris arvel veel 50 tükki, kuid erinevalt sellest eksemplarist ei leia viiendik neist kasutust lisandväärtuse tootmise protsessis.

Viimasel ajal, tõttöelda juba tubli kümme aastat, kriisi algusest saadik, on lääneriikide majandusi vaevanud investeeringute nappus. Seetõttu oli F 430 jõudmine kohaliku ettevõtte masinaparki kaks nädalat tagasi teretulnud sündmus. Statistikud ja analüütikud lisasid selle rõõmuga Eesti majanduse tootmiskapitali olemisse. Saatuse tahtel jäi aga selle kõrgtehnoloogilise aparaadi panus tööviljakuse tõstmisse üürikeseks, mistõttu meie tänavune majanduskasv mullustesse kõrgustesse ei küüni. 

                            

Liikurit opereerinud transporditöötajad pääsesid õnnetusest kuuldavasti kriimustustega (tööohutuse nõuded olid täidetud), kuid ehk veenab see äpardus tööõnnetuskindlustuse vajalikkuses ka viimaseid skeptikuid. Nii et pole halba ilma heata. 

Lohutuseks võib veel tõdeda, et meie ettevõtete tootmispotentsiaal on viimasel ajal siiski mõnevõrra kosunud ja ettevõtlikud inimesed ei hangi tehniliselt ja esteetiliselt kõrgel tasemel jõuvankreid vaid lustisõitudeks. Nii leiab üha enam uusi neljarattaveolisi Audisid–Porschesid–bemareid kasutust puhtalt kaubavedudeks (kategooria N1). 

Paraku võib täheldada ka üht muret tekitavat trendi – kui veel mõned aastad tagasi läks kõigist uutest Harley-Davidsonidest ettevõtetele tootmissisenditeks kaks kolmandiku, siis tänavu teises kvartalis arvele võetud 34st isendist vaid pooled. See võib olla põhjuseks, miks minu eile tellitud pitsa saabus hilinemisega ja oli kohale jõudes külm.

Pole halba ilma heata

Läinud nädalavahetusel tabas Eesti rahvamajandust valus kaotus – tööõnnetuse käigus amortiseerus pea täielikult väärtuslik tootmissisend F 430 (Pininfarina disain, punane, 430 hobujõudu). Õnneks on neid liiklusregistris arvel veel 50 tükki, kuid erinevalt kadunukesest ei leia sugugi kõik neist kasutust lisandväärtuse tootmise protsessis – tervelt viiendik on puhtalt lõbusõitudeks.

Viimasel ajal, tõttöelda juba tubli kümme aastat, kriisi algusest saadik, on lääneriikide majandusi vaevanud investeeringute nappus. Seetõttu oli F 430 jõudmine kohaliku ettevõtte masinaparki kaks nädalat tagasi teretulnud sündmus. Saatuse tahtel jäi aga selle kõrgtehnoloogilise aparaadi panus tööviljakuse tõstmisse üürikeseks, mistõttu meie tänavune majanduskasv mullustesse kõrgustesse ei küüni.

Liikurit opereerinud transporditöötajad pääsesid õnnetusest kuuldavasti kriimustustega, tööohutuse nõuded olid täidetud, kuid ehk veenab see äpardus tööõnnetuskindlustuse vajalikkuses ka viimaseid skeptikuid. Nii et pole halba ilma heata.

Lohutuseks võib veel tõdeda, et meie ettevõtete tootmispotentsiaal on viimasel ajal siiski mõnevõrra kosunud ja ettevõtlikud inimesed ei hangi tehniliselt ja esteetiliselt kõrgel tasemel jõuvankreid vaid lustisõitudeks. Nii leiab üha enam uusi Audisid–Porschesid–bemareid kasutust puhtalt kaubavedudeks (kategooria N1). 

Paraku võib täheldada ka üht muret tekitavat trendi – kui veel mõned aastad tagasi läks ostetud uutest Harley-Davidsonidest inimestele lõbusõitudeks vaid kolmandik, siis tänavu teises kvartalis arvele võetud 34st isendist juba pooled. See võib olla põhjuseks, miks minu viimati tellitud pitsa saabus hilinemisega ja oli kohale jõudes külm.

Viin ja Wiiralt

Juubeli juurde on ikka käinud üks väike naps ja tagasivaade hällilapse lapsepõlve. Mälestustes sorides selgub tihti, et täiseas avalduvad omadused ilmutasid ennast juba varases nooruses. Ühiskonnaelu puhul tuleb aga välja, et kuigi palju pole sajanditega muutunud, kuna elu kulgu suunav inimmaterjal on sama.

Eesti rahvuslik iseolemine sai teadupärast alguse ülemöödunud sajandil seltsiliikumise kujul – Revalia, Estonia, Vanemuine …. Seltsilises vormis tegutses ka karskusliikumine, mida võimendas meie rahvuskultuuri suurmeeste Kreutzwaldi ja Jakobsoni mure eesti rahva püsimajäämise pärast. Nagu tänastest lehtedest! Põhjust selleks oli juba siis küllaga, kuna Eestimaa 1448s kõrtsis tarbiti aastas seitse toopi ehk 8,6 liitrit viina iga hinge peale. Statistikaameti andmetel joodi 1921 Eestis elaniku kohta 9 liitrit piirutust ja piirituseviina ja 2 liitrit õlut; 2016 jällegi 8 l kanget, 68 l õlut, 7 l lahjat ja 11 l veini. Ühe rahva joomisharjumused tunduvad olevat sügavate juurtega ja kuigi karskusliikumine, keelud ja muud asjaolud võivad seda kõigutada, kipub tulivee kulistamine igal laiuskraadil ikka oma fundamentaalse balansi leidma.

Sama mure oli ka Soomes, kus kohalikud karsklased olid keeluseadusest unistanud juba sajandi algusest; mingil määral see sõja ajal kõikjal kehtiski. Iseolemise vabadus käes, võeti seal kuiv seadus vastu kiiremas korras (1. juunil 1919) ja kehtis see kauem kui kuskil mujal, 13 aastat! Kuigi seaduse eesmärk oli õilis, kujunes tulemus oodatule vastupidiseks – soomlased muutusid endisest joobelembesemaks ja isikuvastased kuriteod mitmekordistusid. Ja seda paljuski tänu sugulasrahva ettevõtlikkusele (mistõttu ma Eesti majandusliku tuleviku pärast väga ei muretse – tasuta lõunat me söömata ei jäta).

Nii et loodus armastab tasakaalu ega salli tühja kohta. Oktoobrirevolutsiooniga oli Vene turg Eesti jaoks suuresti ära langenud, kuid iseseisvunud Soome range karskuspoliitika avas meie rannakaluritele tööviljakuse kasvatamiseks imelised võimalused. Lihtsa kartuli väljavedamise asemel hakati nüüd janustele hõimuvendadele eksportima äärmuseni väärindatud põllumajandustoodet – 98%st kartulipiiritust (nii kaugele jõuti Rakveres siiski alles 1938 ja see on tunnistatud Guinnessi rekordi vääriliseks). Ühtlasi kinnitab selline asjade käik taaskord juhuse olulist rolli majandusarengu suunajana, nii et halastust prognoosijatele!

Taevast sülle langenud teenimisvõimaluse tõttu sai esimesest iseseisvuskümnendist Põhja-Eesti kalurite toel kriminaalseim aeg Eesti majandusajaloos, mille kõrval 90ndad kahvatuvad (vt filmid „Tulivesi“ v „Punane elavhõbe“). Kui taasiseseisvumise alul toimus kiire rikastumine kohati kohalike varade ümberjagamise teel, siis sajand tagasi oli Põhjarannikul jõukuse jõulise kasvu allikaks salapiiritusevedu. Sellest sai 20ndatel Soome ja Eesti kõiki ühiskonnakihte hõlmav rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vorm (Viinameri – Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel, Raimo ja Risto Pullat, 2010).

Kuid samal ajal käisid ägedad lahingud riigi alkoholipoliitika teemal ka Toompeal. Soomlaste äsja kehtestatud keeluseadusest innustatuna tegid Asutava Kogu karsklastest liikmed 1919 suvel tõsimeelse ettepaneku sätestada keeluseadus põhiseaduse paragrahvina. Kuna riigiviinamonopoli tulud olid aga juba eelarvesse sisse kirjutatud, ei saanud sellest siiski napilt asja ja sündmuste edasist käiku kirjeldab Küllo Arjakas nii:

„Valitsuse kava selgitas rahandusminister Juhan Kukk [ka iseseisvusmanifesti koostaja], kes muuseas kunagi oli samuti osalenud karskusliikumises: toota aastas neli miljonit liitrit piiritust ja sellest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude suurendamiseks, 1,5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille saavad mehed alates 20. eluaastast. /…/

Viina tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või ühe toobi (1,2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. /…/

Aasta hiljem, 1921. aastal, suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.“

Nii et viinaga läks meil siis leebelt. Radikaalseid meetodeid ei põlatud Eestis aga sajand tagasi ära töö ja kapitali vaheliste suhete klaarimisel. Nimelt lasti 3. septembril 1919 Irboskas (Petserimaal) vabadusvõitluse lipu all ning omakohtu korras valgete poolt maha Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu kongressi 25 delegaati (Enn Tarvel, Eesti rahva lugu, 2018). Tänasel päeval oleks selle teo nimi väherafineeritud „struktuurne reform“ tööturul, mis edeneb pehmes demokraatias teadagi visalt, siis aga leidis õigustust punase terrori tasakaalustamisena. Tagantjärele tundub, et see geneetilise ülekandekanali läbilõikamine halvas ametühinguliikumise siinmail igavesti.

Mida sellest õppida? Jõulised võtted annavad teinekord tõesti soovitud tulemusi, aga mõnikord on tagajärjed kontrollimatud. Meie õlleaktsiis on maailma kõrgeim (palgataset arvestades), millega aitame aga elu sisse puhuda Põhja-Lätile, nii nagu 20ndatel viskasid soomlased päästerõnga Käsmu ja Karepa kuivale jäänud paadiomanikele. Tookord piirasid mundrimehed piirikaubandust püssiga (vähese eduga), nüüd aga konstateerivad rahumeelselt kaupade vaba liikumist ELi aluspõhimõtete vaimus.

Ah et mis puutub siia Wiiralt? Parafraseerides Tšehhovit – kui tahad viimases vaatuses pauku, peab püss olema esimeses seinal. Kui õige prooviks võitluses joomarlusega võtta appi pehme jõu ehk Eesti kunstiklassika raskekahurväe ja kohustaks kaupmehi asendama kõigi napsupudelite etiketid Absindijoojatega. Kui pidustused läbi on. Seniks nautigem juubeliteemalist sildistust. Reklaamijad mängivad tihti inimese samastumissoovile, sest kained argumendid masse ei veena. Miks ei peaks antireklaam tegema vastupidist? Aitaks püsida nii eesti rahval kui kultuuril.

Mõõdukust vabaduse nautimisel!