Uus või vana põhjamaa või hoopis Saksamaa

Viimane SIRP lahkab „uut põhjamaad“ ja seob selle esmapilgul ehk veidi üllatavalt Saksamaaga. (Eesti kui uus põhjamaa. Saksamaa agressiivsel majanduspoliitikal on olnud hävitavad tagajärjed kogu Euroopale. Janar Mihkelsaar. SIRP 10.6.2016.)

Kes vanal põhjamaal resideerinud veidikene kauem, selle jaoks on jutt igati arusaadav. Kes vanal põhjamaal pole resideerinud, see võib suhtuda skeptiliselt.

„Esmapilgul jääb mulje, et välja pakutud mõtte peamine siht on lisada Eesti vanade Põhjamaade nimistusse, /…/ See interpretatsioon ei ole ent kuigi tõenäoline, kuivõrd Eesti senine poliitika on vastuolus vanade Põhjamaade põhiväärtustega. /…/ Põhjamaid nähakse manduva sotsialismi kantsina. Meile tahetakse mõista anda, et isegi vanad Põhjamaad peavad valima lõpuks Eesti tee...“

Elame, näeme. Siis aga toob autor sisse huvitava paralleeli ja väidab, et uus põhjamaa on nagu vana Saksamaa!

„Uus põhjamaa on justkui nägus pakend, mille abil üritatakse meile maha müüa hoopis midagi muud. Kui see pakend avada, vaatab terasele vaatlejale vastu hoopis Saksamaa. /………/ Ülimalt püüdliku õpipoisi rolli täites ei ole Eestis suudetud esitada paljusid olulisi küsimusi. /…/ Kas eestlaste palgakasvu saab kontrollida ja alla suruda, et säiliks konkurentsivõime? Millist mõju avaldab neo-liberaalne majanduspoliitika demograafiale ja sotsiaalsele sidususele?“

Artikli mõne majandusanalüütilise väitega võib soovi korral norida, aga tõsi on see, et Euroopa praeguste majandusraskuste taga võib näha Saksamaa agressiivset „konkurentsivõime kasvatamist“ alates sajandivahetusest. (Kauba peale sakslaste omapärane käsitlus makroökonoomikast ehk siis teisisõnu selle distsipliini eiramine.) Joonisel näitab konkurentsivõime kasvu pruuni joone jõuline langus 2001–2008, mis tähendab töölisklassi osa vähendamist loodud lisandväärtuses. See vähendamine ei saanud toimuda kellegi muu kui kapitalisti kasuks. Aga kuna kapitalisti kõht oli juba täis, siis jäi tal kodumaal raha üle, mis eurotsooni turvalistes tingimustes lihtsameelsetele lõunamaalastele lahkelt välja laenati. Teadagi mis tagajärgedega – Saksa pankade võetud riske on nüüd varmalt garanteerimas ka Eesti rahvas.

Kuigi pruun joon on kriisaastatel üksjagu tõusnud, jääb Saksamaal tänu „ülikõrgele viidud konkurentsivõimele“ raha üle juba pea kümnendiku jagu SKPst (8,8% 2015 e pea 300 000 000 000 eurot aastas). Just niipalju peab aga kogu ülejäänud maailm kulutama rohkem kui ta teenib ja paraku ei tee ta seda praeguses depressioonis vabatahtlikult. Sellele viitab artikli alapealkiri.

Igatahes valgustav jutt. Eestlaste palgakasvu (kapitalisti kasumi arvelt) pole aga viimastel aastatel siiski õnnestunud kontrollida, nagu pilt näitab.