Inimene elab teadagi selleks, et tarbida, ikka rohkem ja rohkem. Kuni kõik saab kord otsa. Seda ebamugavat tõika tõrjudes võib siiski uurida, milliseid kaupu–teenuseid meie tarbimiskorvis leidub ja kes või mis korvi sisu määravad.
Nagu paljud asjad siin elus, jaguneb ka inimese tarbimiskorv kaheks – avalikeks ja erakaupadeks–teenusteks. Eratarbimiskorvis on leib ja õlu, peavari, ilusad autod ja paremad riided, vaba aja naudingud, veidi aspiriini jne. Selle sisustab igaüks vastavalt oma võimetele ja eelistustele.
Iga päev me sellele ei mõtle, aga arvestatava osa meie tarbimiskorvist moodustavad ka avalikud kaubad–teenused – nii umbes veerandi. (Ainuüksi „avalikku korda“ tarbib igaüks meist tubli euro eest iga jumala päev.) Neid pakub rahvale riik sunnikorras kehtestatud maksude eest ja selle sisu üle saab igaüks meist otsustada vaid kaudselt, iga nelja aasta tagant. Minnes edukalt poliitikasse õnnestub selle üle otsustada vahetumalt, kuid siiski mitte päris suveräänselt. Valimisedu nimel tasub rahvale pakkuda ikka seda, mida rahvas ihkab. Ja see on ajas muutuv.
Kui teise inimese rahakotis sorimine on patt, siis riigieelarvesse oma nina pistmine on lausa iga kodaniku kohus. Loodetavasti ei paku homne hommik uut ärevust ja kõik saavad rahulikult pista oma nina Eesti ja teiste EL riikide rahakottidesse ja uurida, millises mahus erinevaid avalikke kaupu teistes riikides nauditakse. Et millise osa SKPst ehk sissetulekust on Euroopa rahvad otsustanud eraldada tervishoiule, haridusele, kultuurile, sise- ja välisjulgeolekule, sotsiaalsele kaitsele jne. Sõltuvalt riigi jõukusest või suurusest. (Tulemuste tõlgendamine on omal vastutusel!)
Kulutused avalikele teenustele tehakse eratarbimiskorvi arvelt, nii et kui tahame tunda end turvalisemalt ehk tarbida rohkem välisjulgeolekuteenust, näiteks 2% asemel 3% SKPst, siis peame paratamatult loobuma natukesest erakaupadest. Nii umbes ühe euro jagu päevas, ja see ootab meid ees. Kõike head korraga ei saa. Selle konkreetse valiku sunnib meile peale idanaaber, kuid üldiselt on need valikud siiski meie endi kätes.
Valimiste eel on täheldatud, et parteid soovivad pakkuda rahvale üksjagu head ja paremat, ehk avalikku kaupa rohkem kui seni, ka osakaaluna SKPst. Arusaadavalt saab see tulla vaid erakaupade ehk maksukoormuse kasvu arvelt. Selles pole ka midagi imelikku, kõik on seaduspärane, kooskõlas Wagneri seadusega, mis sätestab, et rahva jõukuse kasvuga suureneb riigi poolt pakutavate kaupade–teenuste osakaal meie tarbimiskorvis.
Ja mitte sellepärast, et poliitikud soovivad meid valimiste eel labasel kombel ära osta, vaid rikkuse kasvades muutuvad inimesele üha olulisemaks sellised teenused, mida on mõistlik pakkuda riigi poolt maksuraha eest. Eelkõige sotsiaalne kaitse, mis vastavalt Maslow’ vajaduste hierarhiale muutub aktuaalseks alles siis, kui tuba on juba soe ja kõht on täis. Olemegi sinna jõudmas.
(Paljukurdetud eelarvetasakaalu probleem tuleb sellest, et vaatamata nihkunud eelistustele avalike kaupade suunas ei raatsi valijad oma eratarbimiskorvis millestki loobuda ja poliitikud teavad seda. Nii et süü on kahepoolne. Varem või hiljem kompromiss siiski leitakse.)
No eks heaoluriik olegi üks suur sundsotsiaalkindlustusselts.
Nii et harjuge ära.
Postitused
