Lambalaul

Inimese olemus on muidugi ka siinmail hästi teada ja põlistatud muu hulgas populaarsetes lauludes. Sõnade autor on Juhan Saar, elektriinsenerist kirjanik ja luuletaja. Nagu näha, ei pea inimese olemuse läbihammustamiseks olema „inimhingede insener“.

Inimene kui lammas ja teisi tähelepanekuid ehk „jumalat masinast“ oodates

Inimene on lammas. See on nobelist Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ põhisõnum, mis võiks olla ka raamatu pealkiri. Õieti peaks, sest nii leviks see kurb tõdemus paremini ja aitaks ehk ära hoida jubedusi, mis inimese seesugune olemus, eriti kombinatsioonis võimu mittevahetumisega, endaga paratamatult kaasa toob.

Inimene on lammas ehk alandlik karjaloom evolutsioonilistel põhjustel. Ammustel aegadel oli suurem tõenäosus ellu jääda karja liikmena kui üksi, ja kari allub üldiselt juhile. Karja kombeid oli eluliselt oluline järgida, kuna vastasel juhul ähvardas karjast välja heitmine. Ja see tähendas hukku.

Sellisest karjakäitumisest kõneleb Erik Haameri maal „Väljatõugatu“ (originaal Viinistu kunstimuuseumis), milleks sai kunstnik inspiratsiooni Ruhnu saarelt aastal 1936. Veel möödunud sajandil leidus Eestis kogukondi, kes tõukasid oma vallasemad koos vastsündinuga aerudeta paadiga merele. Pildilt on näha, et nii mõnedki väljatõukajad tunnevad ennast selle juures ebamugavalt, aga enese alalhoiuinstinkt ei luba ratsionaalsusel ja südametunnistusel sekkuda. Nagu kirjutab Lessing (lk 40): „Kõige raskem asi maailmas on minna oma grupi vastu.“

Aegade jooksul on inimene ligimeste kallal toime pannud ohtralt metsikusi. Sellest võiks ehk aru saada, kui kurja tehakse surmaähvardusel. Võib mõista, et psühhopaadist autokraadi käe all muutuks nii mõnigi julmaks käsutäitjaks. On teada, et 3-4% inimestest ongi oma olemuselt julmad. Ka sõduril pole häid valikuid, kui käsk on tappa. Grupihuvide vastu hakkamine kuitahes õilsatel kaalutlustel nõuab suurt julgust ja vähesed on selleks loodud. „Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne dissidentlik arvamus.“, kirjutab Lessing (lk 39).

Kuid inimene ei muutu lambana tuimaks käsutäitjaks ainult diktaatori käe all. Avo-Rein Tereping räägib ööülikooli loengus „Inimese tumedam pool“ psühholoogilistest eksperimentidest, mille käigus hakkasid täiesti tavalised inimesed käituma kaaskodanike suhtes julmalt ilma igasuguse sunni või ähvarduseta, lihtsalt (tungiva) soovituse peale (Milgrami katse). Käsu täitmine vabastab vastutusest ja kaks kolmandikku katsealustest täitsid oma surmava ülesande lõpuni. Stanfordi eksperiment näitas, kui kiiresti muudab kontrollimatu võim normaalse inimese koletiseks tavalises mängusituatsioonis.

Inimesel on ka muid omadusi, mis kombinatsioonis eelmainituga võimaldavad ebasoovitavaid tagajärgi ja mis talletatud ilmselt kõigi rahvaste vanasõnadesse. Kohalikel pankuritel polnud probleemi liigutada kosmilisi summasid, mille pehmelt öeldes hämar päritolu oli ilmselge ja mis aitas kaasa sellele, kuhu oleme tänaseks jõudnud. Raha ju ei haise. Vähe sellest – keset Euroopat, kaunitel alpiaasadel asub väike armas riik, kel pole olnud plaani astuda EL liikmeks. Ega vist võetakski, kuna raha pole seal kunagi haisenud.

Lisaks on inimesele omane eitada ebameeldivaid tõsiasju kuni viimase hetkeni ja sealt edasi ka. Tänasesse seisu pole me ju sattunud üleöö! Ehk oleks võinud midagi kunagi teisiti teha? Kuid ka koletu tuleviku eitus on inimlik kaitsereaktsioon, et hullu olukorraga toime tulla.

Kel vähegi elukogemust ja silmad-kõrvad peas ning süda sees, on aegajalt imestanud, kuidas valdaval osal inimestest on kalduvus alluda kollektiivi ja selle juhi arvamusele ka siis, kui isiklik seisukoht läheb ilmselt sellega vastuollu. Olgu siis ratsionaalses või moraalses plaanis. Midagi pole parata, kelle peost sööd, selle laulu laulad. Kui palju Lääne poliitikuid ja ametimehi on söönud diktaatori peost, seda ehk ise teadvustamatagi, teab vaid jumal.

Lessing võtab eelneva kokku nii (lk 58): „Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupi mõtlemisele ja grupisurvele“.

Mis me selle teadmisega siis peale hakkame?

Väljapääsmatus olukorras on inimesed olnud ennegi. Positiivne lahendus meie lähitulevikus saab ilmselt olla vaid deus ex machina – jumal, kes astub välja lavale veerenud masinast. Vanas Kreekas kasutati seda dramaturgilist võtet etenduse lõpus olukordades, kui füüsika- ja psüühhikaseadustega kooskõlas olevat positiivset lahendust enam ei olnud. Nii ka nüüd.

Pikemas plaanis pakkus veel äsja veidi lohutust Jüri Saare põhjalik analüüs suure idanaabri hingeelust „Uut Gorbatšovi oodates“ (Sirp 28.01.2022) – naabril on olnud ajaloos nii paisumise kui kahanemise aegu. Kahjuks katkesid sealt paistnud üksikud lootusekiired juba neli nädalat hiljem.

Nii lühikeses kui pikas plaanis saab lahendus peituda vaid inimeses endas. Lessing (lk 19): „Ent alati on olemas vähemus, kes nii ei käitu [ei mängi kaasa mistahes mängu], ning mulle tundub, et meie tulevik, meie kõigi tulevik sõltub sellest vähemusest. Peaksime mõtlema, kuidas kasvatada oma lapsi nii, et see vähemus kasvaks, mitte aga sisendama neisse aukartust korra ees.“ Ja ühiskonnad tuleb üles ehitada nii, et inimese pime pool ei pääseks esile, kuna üle oma varju ikka ei hüppa.