Soome 100 – Eesti ???

Soome saab juba täna saja aastaseks. Nende sügisel Eestis käinud arenguminister Kai Mykkänen arvas, et Soome oluline edutegur on olnud talv. See sunnib pingutama. Talved on viimasel ajal lahjaks jäänud. Jätkugu soomlastel sisu ja sitkust sellele vaatamata!

Mart Tarmak, diplomaat, polüglott, olümpiavõitja sugulane, tunnustatud loomaarsti vend ja Balti keti idee tunnustamata autor, viis juubelihooaja puhul täide oma ammuse unistuse – panna eesti keelde oma sõbra Ilkka Taipale, psühhiaatri ja eutanaasia eestkõneleja, koostatud raamat „100 sosiaalista innovaatiota Suomesta“. Kuna aega nappis, korraldas ta 350 lehekülje tõlke talgute korras. Sedasorti ühistegevus ei ole eestlastele ajalooliselt võõras.

Eesti keeles on raamatu pealkiri siiski „100 Soome innovatsiooni“. Nii on suupärasem ja pole vaja karata, et see „sotsiaalne“ võimalikke lugejaid peletab. Nende s-tähega sõnadega on paljudel eestlastel endiselt keeruline suhe. Ka nendel, kes sündinud ammu pärast Brežnevit ja Kekkoneni.

Kuna raamatu eestikeelne pealkiri ei ennustanud intriigi, oli Raul Rebasel võimalus seda tutvustada äsjasel Riigikogu egiidi all ja Arenguseire Keskuse kaasabil toimunud innovatsioonikonverentsil. Päev lõppes paneeldiskussiooniga, kus sai kahe ülikooli rektoritelt, EASi juhilt ja kommertspanga varahaldurilt küsida küsimusi. Võimalust kasutas, hommikul esitletud raamat käes, ka üks teravamat sorti noorepoolne majandusprofessor. Ta palus nimetada kolm Eesti sotsiaalset innovatsiooni taasiseseisvumisest alates, kui e-residentsus kõrvale jätta. (Meie emapalk oma jõulisel kujul oleks ehk kvalifitseerunud, kuigi see on veidi ebaproportsionaalne ja lihtsakoeline vahend iibetrendi murdmiseks. Pealegi võttis Soome Keskerakond selle oma programmi juba aastal 1962.)

Ilmselt paljudele innovatsioonihuvilistele üllatusena aga ei andnud moderaator, vahelduseks opositsioonis oleva erakonna saadik, panelistidele võimalust igati arusaadavale küsimusele vastata. Ta pareeris küsimuse vähimagi kõhkluseta, argumendiga, et sellel konverentsil on teine fookus. Tõepoolest oli ta juba oma hommikustes avasõnades tähelepanu juhtinud seisukohale, et „innovaatiline sotsiaaleluasemeprogramm – see pole innovatsiooni pärusmaa“. Miks mitte, innovatsioonile võib läheneda ka Schumpeteri moodi kitsalt ja puhtmajanduslikult. 

Kohaletulnuid võis siiski jääda vaevama küsimus, et kui Soome 100 sotsiaalset innovatsiooni ei ole suutnud väärata nende tehnilist ja majanduslikku edenemist, siis miks peaks seda kartma Eestis? Kuid võib-olla siiski. Sibeliuse Akadeemia lõpetanud helilooja Jüri Reinvere arvab, et „Üks asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub, on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine.“ (Soome on eestlastele tundmatu maa, Sirp 1.12.2017). Eestlastele seostub kokkuhoidmisega vist tõesti eelkõige kasinus.

Igatahes jäi sellel üritusel, mille alapealkiri oli „riigi võimalused ja valikud“, maavõistluse arvestuses Eesti skoor avamata. Raamatu esmailmumise puhul 2006. aastal tõdes selle koostaja, et ka Soomes kiputakse majanduse vundamendina nägema tihti vaid tehnilisi läbimurdeid. Taipale arvates oleks paljud neist jäänud sündimata ilma rohkete poliitiliste, sotsiaalsete ja igapäevaelu puudutavate uuendusteta.

Äkki on esseist Reinverel õigus, kui ta väidab samas, et „Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.“ Ehk aitab kogumik avardada veidi ka meie arusaamu elu olulistest koostisosadest siinsel laiuskraadil ja vennasrahvast paremini mõista. Enne meid on seda tõlgitud pea kolmekümnesse keelde. Parempi myöhään jos silloinkaan.

Haamer ja kasinus

“Kui sinu ainukene tööriist on haamer, hakkab iga probleem sarnanema naelaga“, teadis juba Abraham Maslow. 

Ehk siis meie fiskaalpoliitilise debati kontekstis (mitte ainult tänavu, 2017) – kui sinu ainukene tööriist on kasinus, tundub majandus olevat alati veidi üle kuumenenud. 

Viimasel ajal ei jõua kokku lugeda meie rahapoliitilise institutsiooni kõige kõrgemal tasemel tehtud eelarvepoliitilisi soovitusi – (ka) järgmise aasta riigieelarve tuleks teha vähemalt tasakaalus või soovitavalt ülejäägis. Täpsemal uurimisel selgub küll, et see juba ongi enam-vähem tasakaalus (–0,25% SKPst). Üheks argumendiks headel aegadel ülejäägi tegemiseks toovad nad vajaduse halvematel aegadel, mis kunagi kindlasti tulevad, majandust stimuleerida. Ja eelkõige võiks see toimuda ehitussektori kaudu, mis on teadupärast eriti protsükliline. Ehk riik investeerigu siis, kui erasektor seda ei tee. See on hea põhimõte, puhas Keynes.

Kuna meil on raskemaid aegu lähiminevikust varnast võtta (iPhone’i sünnist saadik!), siis pole keeruline vaadata, mida meie rahapoliitiline institutsioon mõned aastad tagasi soovitas. 25. märtsil 2015 olid nende nõuanded sellised:

„

/…/

Uute investeeringute rahastamine riigivõlakirjadega võib olla majanduse kui terviku jaoks ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui projektid on head. Praeguse väikese tööpuuduse ja kiire palgatõusu juures läheks suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast „kaotsi“, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa rohkem. Lisaks tekitaks ajutise iseloomuga suured riigi ehitusprojektid Eestis majandus- ja sotsiaalseid probleeme, sest pärast suurte projektide lõppemist jääks märgatav osa teistest sektoritest ülesostetud töötajaid rakenduseta.

Projekti- ja tervikvaate vahel tekib suur lahknevus eeskätt hea konjunktuuri ajal, mil tööpuudus on väike ja tootmisvõimsus hästi rakendatud. Sellises olukorras võib riigivõlakirjade emiteerimine ja sellest saadud raha kasutamine uuteks riigi investeeringuteks olla ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui taristuprojektid on hästi valitud.

Eesti majandusolukorra, sh majanduse tsüklilise positsiooni hinnangud on hetkel üsna erinevad. Eesti tööpuudus on siiski langenud viimaste aastate madalaimale tasemele. Tööpuudus on olnud praegusest veelgi madalam üksnes paaril buumiaastal. …

/…/

“

Nagu tänasest päevast maha kirjutatud! Selle seisukoha kohta võiks küsida arvamust meie ehitussektorilt. Tõsi, siin rõhutakse rohkem „majandusele kui tervikule“, kuid ehitussektori käekäik on nii tõusus kui mõõnas üldise sentimendi hea indikaator. Kuid vaatame põgusalt statistikat.

Üldine konjunktuur oli 2015 a kevadel kehvemast kehvem, kuigi kriisi põhi oli muidugi läbitud. Aastatel 2013–2016, ehk siis paar aastat enne ja paar pärast neid manitsusi oli Eesti majanduskasv keskmiselt 2,2% ja konkreetselt 2015 aastal 1,7%, ehk pehmelt öeldes keskpärane. Ehitushinnad kasvasid 2014 a 0,6%, 2015 a 0,5% ja 2016 a langesid 0,8%, nii et õige odavalt oleks saanud nendel aastatel midagi kasulikku ehitada. Ehitussektor vaevles kaks-kolm aastat tagasi kohutavas nõudluse puuduses ning lisandväärtus ehituses vähenes 2013–2016 keskmiselt 3,3% aastas, pöörates nina ülespoole alles 2016 aasta poole pealt. Aga kuna viletsusest oli saanud pika kriisi jooksul elu norm, siis ehmatas 2017 aasta esimese poole majanduskasv kõik ära ja nüüd räägitakse jälle ülekuumenemisest. Elame–näeme. 

Ühesõnaga võib tekkida küsimus, et kas meie rahapoliitilise institutsiooni jaoks üldse eksisteerib nii halbu aegu (ehituses või laiemalt), kus valitsusel oleks põhjust midagi nende vastu ette võtta.

PS

iPhone’i levimuse järgi otsustades tuleb vist tõesti tunnistada, et mingit kriisi pole siinmail kunagi olnudki.

Nagu kaks tilka viina (klassihuvide antagonistlikkusest)

Teadupärast on ökonomistid äsjase majanduskriisi põhjuste ja lahenduste otsimise käigus jõudnud üpriski üksmeelselt järeldusele, et ebavõrdsuse suurenemine ja sissetulekute kontsentreerumine tulujaotuse kitsasse tippu viimastel aastakümnetel on üks kriisi põhjusi ja selle trendi murdmine on oluline tulevase kasvu ja sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks. Inclusive growth on juba aastaid kesksel kohal kõigis OECD, Euroopa Komisjoni ja IMFi majanduspoliitika dokumentides. Ja midagi pole teha, ametiühingutel on ühtlasema tulujaotuse tagamisel oma roll.

Selle taustal kõlab julgelt üks tänane tsitaat: „Ma ei tea ühtegi edukat ettevõtet, kus tegutseks ametiühing.“ (Erkki Raasuke ÄP 28.9.2017) 

Kas rahvusvahelised institutsioonid on tõesti langenud ametühingute hukatusliku mõjuvõimu alla?

Eks elu kulgu kujundavad ka tulevikus ikka klassihuvid, mille edendamata jätmise eest süüdistagu igaüks iseennast, aga ühiskonna edu ei tarvitse olla ettevõtete edude mehhaaniline summa.

Nagu kaks tilka vett (majanduskeelehuvilistele)

Eesti majanduskasv on asjahuvilisi viimasel ajal positiivselt üllatanud. (2017 II kvartalis +5,7%, võrdluseks 2013–2016 keskmine 2,2%.) Seletuseks on pakutud küll abivalmeid naabreid, kes üha parema meelega meie kaupu–teenuseid ostavad, kui saamatut riiki, kes eurorahad alles nüüd kivi tagant välja on saanud.

Kogenud analüütikuid aga kiire kasv ei üllata – ka seekord on selle oluliseks põhjuseks „madal võrdlusbaas“, mis sedapuhku on sügavale langusele (mille 10. juubelit tähistame aasta pärast) järgnenud pika stagnatsiooni tulemus. Selle proosalise kantseliidi võib aga vabalt asendada Lennart Meri 20 aasta taguse luulelise tõdemusega, et „olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“.

Nagu kaks tilka vett!