Indrek Hargla räägib, et suvesoojuses kirjatööga ta ei tegele, mullatööga küll. Vaimutöö jäägu ikka kargesse talveaega. Poliitökonoomiline mõte aga pulbitseb meil enneolematus leitsakus hoogsasti ega lase puhkajatel laiselda.
Kandidaatideta presidendivalimiskampaania raames ilmus presidendilt üks lennukas tekst meie fiskaalpoliitika tuleviku ohtudest ja võimalustest (station). See ei lubanud Eelarvenõukogu esimehel enam jahedas toas mõnuledes ajalehti lugeda, vaid sundis haarama sule ja ilusa unistuse maha tegema (station). Fiskaalametnikul tasub mõlemad läbi lugeda ja mõtiskleda, mis pidi see maailm ikka pöörleb.
Presidendi suurim mure on see, et „liiga väike osa maailmas loodavast rikkusest kulub palkadeks“. Seetõttu ei pääse rikastes riikides haritud aga keskmiselt tasustatud inimesed enam „kinnisvararedelile, et soetada endale elus peamine suurem vara“. See oht varitseb ka Eestit. Ja süüdi polevat selles mitte kapitalist, kes ekspluateerib, vaid heaoluriigid ise, kes madalapalgaliste eluasemekulusid kompenseerivad. Nii võimaldavat nad ettevõtjal töötajale vähem palka maksta, selle asemel, et … veenda ettevõtjaid maksma tööjõu eest „ausat turuhinda“! „Sest aus turuhind peaks olema selline, mis tagaks kas või tagasihoidliku, aga siiski toimetuleku – eluase, laste haridus, tervishoid, mõned lihtsad rõõmud.“
See kõlab hästi, aga tekitab segadust. President peab ennast konservatiiviks ja vaba turumajanduse pooldajaks, aga eelnev arutluskäik meenutab vägisi kapitalismi kriitikut K. Marxi. Marxi järgi pidi sotsialismis ehk proletariaadi diktatuuri tingimustes kehtima põhimõte „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi“. Külluse saabudes, kommunismis, aga juba „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“. Mis sa hing veel ihkad! Selle ideaali poole püüdlevad tegelikult vahelduva eduga ka turumajanduslikud demokraatlikud heaoluühiskonnad.
Praktikas on Marxi unistuse komistuskiviks saanud
tootmisvahendite ühisomand, kuna ilma eraomandita ehk kapitalismita
külluseühiskonda ei ehita. Samas on selge, et vabaturumajandus ilma riigi
sekkumata hüvede sotsiaalselt aktsepteeritavat jaotus elanike vahel ei taga.
Kuid kas riigi taandumine ja kapitalisti moraalne mõjutamine on siin töötav
lahendus?
Leppides tõsiasjaga, et turumajanduses ei tegele hinnad (olgu siis kinnisvara või tööjõu) sotsiaalse õigluse vaid ressursside jaotuse ja turusignaalide küsimusega, õnnestub soovi korral ehk lahendada ka presidendi mure.
PS
On põhjust arvata, et meil tugevasti fetišeeritud ja presidendi poolt armastatud ükssarvikud ja nende vähemad sugulased omavad kohaliku kinnisvara hinnatõusus oma rolli.
Postitused
