Steve, Paul ja iseseisev mõtlemine

Läheneva tähtpäeva künnisel on igati kohane küsida, mis ühendab Steve Jobsi (halastamatu loomuga varalahkunud maailmamuutjat) ja Paul Krugmani (halastamatu sulega radikaalset majandusnobelisti)?

Vastust pole vaja kaugelt otsida – piisab, kui lüüa lahti viimane Playboy, kust vaatab vastu Paul Krugmani seksikas habe (no see on küll maitse asi). 27 aastat tagasi aga oli vastlakuiseks kaanepoisiks Steve Jobs, kelmikalt muigav karismaatiline Silicon Valley piraat, tookord küll ilma habemeta (habemega Steve on seal). Kuid lisaks välisele ühendab Steve’i ja Pauli ka mainstreami trotsiv iseseisev mõtlemine. Ja see ilmselt erutab.

Esmapilgul võib arvata, et Steve oli läbi ja lõhki mikro-mees. Siiski käivitas mikroskeemide pakkimine kenasti disainitud plastkarpi ja selle nimetamine mikrokompuutriks revolutsiooni, mis päädis eelmise sajandi lõpul dotcombörsimulli lõhkemisega (tõsi, see seos on mõnevõrra kaudne ja Steve'i suhtes ebaõiglane). Tookordne börsikrahh siiski korvamatuid makromajanduslikke kahjusid ei tekitanud.

Steve’i isepäisuse viljad on aga ihaluse objektiks tänapäeval üle terve planeedi. Tema edu saladus peitub ilmselt varases tõdemuses, et tehnoloogia peab eelkõige kokku sobima oma kasutaja – tavalise inimesega. Apple’i elupõliste konkurentide (IBM, Microsoft …) meelest oli küllalt, kui arvutusmasinate kõikvõimalikud jubinad sobisid kokku omavahel, olles nö PC-compatible. Elu on näidanud, et see tehniline eeldus pole sugugi piisav inimeste südamete massiliseks vallutamiseks. Vaja on ka „intiimset ja lähedast ühtekuuluvustunnet meie sisemaailmaga“ (Tõnis Kahu, EE 7.11.2011).

Paul on jällegi rahvusvahelise makro mees ja see peaks andma talle praeguses üleilmses majandussegaduses orienteerumiseks kenakese konkurentsieelise. Paljudele peavoolu majandustegelasele on Paul pinnuks silmas, sest juba mitu head kriisiaastat on temapoolne seletus praegu toimivast turumajandusloogikast päris hästi vett pidanud. Nimelt, et depressiivses keskkonnas ei ole baasraha kasv inflatsiooniline, suured eelarvedefitsiidid ei tõsta intressimäärasid (kui ikka omas valuutas laenata), fiskaalne konsolideerimine pärsib majanduskasvu … No kas pole seksikas!

Steve ja Paul kütavad kirgi ka Eestimaal. Apple’i veidrusi (ühe nupuga hiir, millelt Steve võttis sajandivahetusel selle viimsegi nupu …) võõristasid eestlased pikalt, kuid praeguseks on iPodi/iPadi/iPhone’i omamisest kujunenud inimõigus, mis tuleks sätestada põhiseaduses koos eelarvetasakaalunõudega. Pauli Keynesistlikul paradigmal põhinev pikaleveninud majandushalvatuse diagnoos ja raviretsept tekitavad siinmail jällegi tugevat allergiat, isegi mõtte tasandil.

Nii need ajad muutuvad. Ükskord tundub seksikana mikrokompuuter oma erinevates kehastustes. Teinekord jälle makroökonoomika, sest selle mikrotasandil ebaintuitiivsed (ebaintiimsed?) paratamatused on nagu loodusseadused, mille eiramine maksab valusasti kätte. Playboy peenetundeline vaist ütleb täpselt, millal on õige aeg vaadata asju mikro- ja millal makroskoobiga. Ja mis põhiline – iseseisvalt.

Madisepäeval, 24.2.2012 oleks Steve (kelle teine nimi on ka Paul) tähistanud oma 57. sünnipäeva. Pauli sünnipäev on mõni päev hiljem.