Läinud nädalavahetuse Postimehes kirjutas loomaökoloog Raivo Mänd mitmekülgselt hariva loo inimlooma olemusest, paberlehe pealkirjaga „Loodus kui uhkuseasi ehk Mis on ühist Mercedes-AMG G65-l ja paabulinnu sabal?“ Ta alustab looduskaitsest ja jõuab paabulinnu saba kaudu välja riigivalitsemise ja rahanduspoliitikani, neid termineid küll ise kasutamata. Seega vaatenurki avardav kohustuslik kirjandus kõigile kodanikele. Allpool jutupunktid põhisõnumitest.
Darwin olla öelnud, et kui ta näeb paabulinnu saba, hakkab tal pea valutama. See uhkeldav tunnus oli loomuliku valiku seisukohast täiesti ebaratsionaalne, kuna takistas nii saagi hankimist kui röövloomade eest põgenemist. Iisraeli zooloog Amotz Zahavi järgi aga on paabulinnu saba, nagu ka teiste ekstravagantsete omaduste rolliks „reklaamida nende kandja kõrget kvaliteeti hinnatud sigimispartnerina, kardetud vastasena või tabamatu saakloomana.“ (See seletus sai nimeks händikäpi printsiip ehk kulukas signaliseerimine.) Nii et geenide edasikandumise tagamiseks tasub teinekord maksta kõrget hinda.
Seda loomariigi loogikat laiendab autor edasi nii…
„
Nii nagu tõstavad händikäptunnused renomeed üksikisendeil, nii kuluvad händikäpid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele ja rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. /…/ Kõrgkulutuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muu ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni.
Tihti võib kuulda soovitusi, et massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel võiks keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades ja sellega kulusid kokku hoida. Kulusid hoiab kokku küll, aga kurioossel kombel ei anna see loodetavat efekti. Mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe.
Kõrgkultuur /…/ on tüüpiline händikäptunnus /…/ Potentsiaalne kasu sellest on suur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus.
Loodus, mis kogu maailmas muutub järjest defitsiitsemaks, olgu meie rahva uhkuseasi. /…/ Jõukas läänemaailmas tehakse tohutuid jõupingutusi, et midagigi endisaegsetest elukooslustest laastatud maadele tagasi tuua.
Händikäptunnused on
loomadel ja inimestel evolutsiooni käigus kujunenud selleks, et nendega
uhkeldada. /…/ Samamoodi on ka
rahvuslike uhkuseasjadega.
“
Ja arusaadavalt peab händikäpsignaal olema jõukohane.
Jutul tundub olevat jumet – evolutsiooni halastamatu Excel oleks üle jõu käiva toreduse ammu välja praakinud. Aga milles seisneb „eesti mehe eripära“, millele pealkiri viitab? Oskab ju temagi lugu pidada AMGst ja teistest kuluka signaliseerimise vahenditest, nagu aknast välja vaadates näha.
Tõsi, kuid autoregister väidab, et valdav enamus nendest edevamatest eksemplaridest ei lähe mitte meesisenditele partnerite peibutamiseks, vastavalt sugulise valiku teooriale, vaid hoopis meie rahvamajanduse edendamiseks! Näiteks siinmail arvele võetud uutest Porschedest (teadlased on välja selgitanud, et selle kuluka tunnuse potentsiaal paarilise leidmisele kaasa aidata on eriti kõrge) on viimastel aastatel pea üheksa eksemplari kümnest läinud hoopis ettevõtetele tootmissisendiks! Tubli kosutus tootmispotentsiaalile, kuid mis saab nii meie genofondist!
Zahavi on surnud. Darwin on surnud. Kes seletaks ära
ettevõtliku eesti mehe enneolematu eneseohverduse…
Postitused
