Disaini ise õiglane automaks

M1 ja M1G

N1 ja N1G

EE–LV–FI

Maksuküür

EL SKP

TLV annab teada

Seoses rahvusvahelise tähtsusega trammiliini rajamisega Tallinnast Tallinnasse ja sellest koorunud liiklusküsimusega teatab TLV järgmist:

1. Liikluse parema sujuvuse huvides võivad edaspidi bussiradadel sõita kõik sõidukid. Kui kunagi oli bussirada vaid ühissõidukite ja vähemalt 50 000 € turuhinnaga erasõidukite ning lihtsalt eriti läbematute juhtide päralt, siis praeguseks on selle kasutusele võtnud juba igas hinnaklassis ja keskmise häbikünnisega sohvrid. Vähese tühja linnaruumi efektiivse kasutamise seisukohast on see ratsionaalne valik. Nii et seaduskuulekad kodanikud – ärge häbenege ega pabistage, MUPO on kõriauguni koormatud tasuta ühistranspordi jõustamisega.
2. Lisaks olete ilmselt märganud, et Tallinna teedelt ja tänavatelt on igasugune liikluskultuur ja head tavad ning kombed taandunud. Harjuge ära! Nüüd ja edaspidi on lubatud ja lausa soositud kõiksugune trügimine, vahelekiilumine ja muul moel oma lühihuvi edendamine teiste arvelt. Isikuvabadusi austades ja maksumaksja raha säästes me komblusjärelvalvega ei tegele, nüüd ega edaspidi.
3. Eelkirjeldatud paindlikkuse kehtestamisel lähtutakse TLV väärtustest – oleme avatud ideedele, muudatustele ja ettevõtmistele.
4. Eelnevaga seadustab TLV vana Eesti kombe kohaselt kujunenud olukorra.

Muutunud elukorraldus kehtib, kuni Tallinn saab valmis. TLV teavitab kodanikke aegsasti, kui on aeg autod vesijalgrataste vastu vahetada.

Kui raha pole, siis äkki vedeleb see maas, ehk kes on poodu ja mis on köis

Poodu majas köiest ei räägita, aga liberaalsel ajal sobib ehk meenutada üht põlist nalja ökonomistide arvel…

Jalutavad kaks ökonomisti mööda tänavat, möödudes külma kõhuga $100st rahatähest, seda üles korjamata. Veidi hiljem, kui targutused turgude efektiivsusest ja jäiga vahetuskursi muredest on ennast ammendamas, küsib üks ökonomist teiselt: ega see polnud mitte $100ne rahatäht, millest me mõni aeg tagasi möödusime? Ei, kui oleks olnud, siis oleks keegi selle juba ammu enne meid üles korjanud, vastab teine.

Loo küüniline moraal on see, et kõik lihtsad võimalused raha teenida on kellegi teise poolt juba ära kasutatud ja kui sulle tundub, et kuskil on siiski raha ripakil, siis oled tõenäoliselt midagi kahe silma vahele jätnud. Nii see tihti ongi. Kuid siiski… uusi ettevõtteid luuakse meil iga päev, mis tähendab, et ettevõtlikel inimestel on endiselt usku kasumi teenimise võimalustesse kõige erinevamates valdkondades. Ametnikud olgu selle eest tänulikud ja poliitikud ärgu kärpigu ette võtmise stiimuleid, siis on kõik hästi.

Seni ongi olnud hästi, ehk lausa kahtlaselt hästi – juba aastaid on Eesti maksusüsteem kuulutatud maailma parimaks, ettevõtja seisukohast (Tax Foundation). Eelneva taustal võib meie algse küsimuse püstitada riigi vaates: äkki siiski vedeleb kuskil (maksu)raha maas, vaja see vaid üles korjata? Lihtsalt ettevõtmise asi. Sellega seoses üks tähelepanek.

Vaatamata majanduslangusele, mida statistikud suutsid mullu ELi kontekstis mõõta vaid Eestis, läheb meie ettevõtetel üldiselt hästi. See väljendub ka paremates autodes meie teedel ja tänavatel, mis paitavad silma ega toida kadedust. Kuidas nii? Oleme harjunud end ikka kadetsevaks rahvaks pidama! Aga akadeemik Jaan Undusk kirjutab nädalavahetuse Postimehes, et „eestlane on põhiliselt kitsi, hoiab kokku nii enda kui oma vara arvel. Venelane ei ole kitsi, aga venelane on kade“. PM 7.4.2023

Üks ettevõtlike eestimaalaste lemmikautosid näeb välja nii nagu alloleval pildil. Kuna meie teed-tänavad kubisevad sellise väljanägemisega masinatest, siis ei pöörata neile ammu enam tähelepanu. Pole ka kindel, kas selline kast kellegi silmi paitab. Igatahes võeti neid (MB G63 AMG) tänavu jaanuaris–veebruaris meil uuena arvele veel viis tükki. Tax free. Soome riik oleks nende viie isendi pealt kasseerinud automaksu miljoni. Kas Eesti riik on jätnud raha maha vedelema? Ainult üks mudel, kaks kuud, ja miljon! Muid mudeleid ja marke osteti ikka ka, Porschesid näiteks 41 tükki, uusi, vaadake aknast välja.

Selle seni ekspluateerimata maksubaasi kallale mineku juures on vähemalt kaks küsimust. Esiteks – kas see võtab ära stiimulid väikeses Eestis üldse midagi ette võtta, ehk kukutab kokku meie majanduse? Ja teiseks – kas ülevoolava tarbimise progressiivne maksustamine riivab kodanike õiglustunnet?

Aga kes on poodu ja mis on köis? Võta sa kinni.

Meie tarbimiskorvi hämaramast poolest ehk kuidas riigid meie raha kulutavad

Inimene elab teadagi selleks, et tarbida, ikka rohkem ja rohkem. Kuni kõik saab kord otsa. Seda ebamugavat tõika tõrjudes võib siiski uurida, milliseid kaupu–teenuseid meie tarbimiskorvis leidub ja kes või mis korvi sisu määravad.

Nagu paljud asjad siin elus, jaguneb ka inimese tarbimiskorv kaheks – avalikeks ja erakaupadeks–teenusteks. Eratarbimiskorvis on leib ja õlu, peavari, ilusad autod ja paremad riided, vaba aja naudingud, veidi aspiriini jne. Selle sisustab igaüks vastavalt oma võimetele ja eelistustele.

Iga päev me sellele ei mõtle, aga arvestatava osa meie tarbimiskorvist moodustavad ka avalikud kaubad–teenused – nii umbes veerandi. (Ainuüksi „avalikku korda“ tarbib igaüks meist tubli euro eest iga jumala päev.) Neid pakub rahvale riik sunnikorras kehtestatud maksude eest ja selle sisu üle saab igaüks meist otsustada vaid kaudselt, iga nelja aasta tagant. Minnes edukalt poliitikasse õnnestub selle üle otsustada vahetumalt, kuid siiski mitte päris suveräänselt. Valimisedu nimel tasub rahvale pakkuda ikka seda, mida rahvas ihkab. Ja see on ajas muutuv.

Kui teise inimese rahakotis sorimine on patt, siis riigieelarvesse oma nina pistmine on lausa iga kodaniku kohus. Loodetavasti ei paku homne hommik uut ärevust ja kõik saavad rahulikult pista oma nina Eesti ja teiste EL riikide rahakottidesse ja uurida, millises mahus erinevaid avalikke kaupu teistes riikides nauditakse. Et millise osa SKPst ehk sissetulekust on Euroopa rahvad otsustanud eraldada tervishoiule, haridusele, kultuurile, sise- ja välisjulgeolekule, sotsiaalsele kaitsele jne. Sõltuvalt riigi jõukusest või suurusest. (Tulemuste tõlgendamine on omal vastutusel!)

Kulutused avalikele teenustele tehakse eratarbimiskorvi arvelt, nii et kui tahame tunda end turvalisemalt ehk tarbida rohkem välisjulgeolekuteenust, näiteks 2% asemel 3% SKPst, siis peame paratamatult loobuma natukesest erakaupadest. Nii umbes ühe euro jagu päevas, ja see ootab meid ees. Kõike head korraga ei saa. Selle konkreetse valiku sunnib meile peale idanaaber, kuid üldiselt on need valikud siiski meie endi kätes.

Valimiste eel on täheldatud, et parteid soovivad pakkuda rahvale üksjagu head ja paremat, ehk avalikku kaupa rohkem kui seni, ka osakaaluna SKPst. Arusaadavalt saab see tulla vaid erakaupade ehk maksukoormuse kasvu arvelt. Selles pole ka midagi imelikku, kõik on seaduspärane, kooskõlas Wagneri seadusega, mis sätestab, et rahva jõukuse kasvuga suureneb riigi poolt pakutavate kaupade–teenuste osakaal meie tarbimiskorvis.

Ja mitte sellepärast, et poliitikud soovivad meid valimiste eel labasel kombel ära osta, vaid rikkuse kasvades muutuvad inimesele üha olulisemaks sellised teenused, mida on mõistlik pakkuda riigi poolt maksuraha eest. Eelkõige sotsiaalne kaitse, mis vastavalt Maslow’ vajaduste hierarhiale muutub aktuaalseks alles siis, kui tuba on juba soe ja kõht on täis. Olemegi sinna jõudmas.

(Paljukurdetud eelarvetasakaalu probleem tuleb sellest, et vaatamata nihkunud eelistustele avalike kaupade suunas ei raatsi valijad oma eratarbimiskorvis millestki loobuda ja poliitikud teavad seda. Nii et süü on kahepoolne. Varem või hiljem kompromiss siiski leitakse.)

No eks heaoluriik olegi üks suur sundsotsiaalkindlustusselts. Nii et harjuge ära.