Pole halba ilma heata

Läinud nädalavahetusel tabas Eesti rahvamajandust valus kaotus – tööõnnetuse käigus amortiseerus pea täielikult väärtuslik tootmissisend F 430 (Pininfarina disain, punane, 430 hobujõudu). Õnneks on neid liiklusregistris arvel veel 50 tükki, kuid erinevalt sellest eksemplarist ei leia viiendik neist kasutust lisandväärtuse tootmise protsessis.

Viimasel ajal, tõttöelda juba tubli kümme aastat, kriisi algusest saadik, on lääneriikide majandusi vaevanud investeeringute nappus. Seetõttu oli F 430 jõudmine kohaliku ettevõtte masinaparki kaks nädalat tagasi teretulnud sündmus. Statistikud ja analüütikud lisasid selle rõõmuga Eesti majanduse tootmiskapitali olemisse. Saatuse tahtel jäi aga selle kõrgtehnoloogilise aparaadi panus tööviljakuse tõstmisse üürikeseks, mistõttu meie tänavune majanduskasv mullustesse kõrgustesse ei küüni. 

                            

Liikurit opereerinud transporditöötajad pääsesid õnnetusest kuuldavasti kriimustustega (tööohutuse nõuded olid täidetud), kuid ehk veenab see äpardus tööõnnetuskindlustuse vajalikkuses ka viimaseid skeptikuid. Nii et pole halba ilma heata. 

Lohutuseks võib veel tõdeda, et meie ettevõtete tootmispotentsiaal on viimasel ajal siiski mõnevõrra kosunud ja ettevõtlikud inimesed ei hangi tehniliselt ja esteetiliselt kõrgel tasemel jõuvankreid vaid lustisõitudeks. Nii leiab üha enam uusi neljarattaveolisi Audisid–Porschesid–bemareid kasutust puhtalt kaubavedudeks (kategooria N1). 

Paraku võib täheldada ka üht muret tekitavat trendi – kui veel mõned aastad tagasi läks kõigist uutest Harley-Davidsonidest ettevõtetele tootmissisenditeks kaks kolmandiku, siis tänavu teises kvartalis arvele võetud 34st isendist vaid pooled. See võib olla põhjuseks, miks minu eile tellitud pitsa saabus hilinemisega ja oli kohale jõudes külm.

Pole halba ilma heata

Läinud nädalavahetusel tabas Eesti rahvamajandust valus kaotus – tööõnnetuse käigus amortiseerus pea täielikult väärtuslik tootmissisend F 430 (Pininfarina disain, punane, 430 hobujõudu). Õnneks on neid liiklusregistris arvel veel 50 tükki, kuid erinevalt kadunukesest ei leia sugugi kõik neist kasutust lisandväärtuse tootmise protsessis – tervelt viiendik on puhtalt lõbusõitudeks.

Viimasel ajal, tõttöelda juba tubli kümme aastat, kriisi algusest saadik, on lääneriikide majandusi vaevanud investeeringute nappus. Seetõttu oli F 430 jõudmine kohaliku ettevõtte masinaparki kaks nädalat tagasi teretulnud sündmus. Saatuse tahtel jäi aga selle kõrgtehnoloogilise aparaadi panus tööviljakuse tõstmisse üürikeseks, mistõttu meie tänavune majanduskasv mullustesse kõrgustesse ei küüni.

Liikurit opereerinud transporditöötajad pääsesid õnnetusest kuuldavasti kriimustustega, tööohutuse nõuded olid täidetud, kuid ehk veenab see äpardus tööõnnetuskindlustuse vajalikkuses ka viimaseid skeptikuid. Nii et pole halba ilma heata.

Lohutuseks võib veel tõdeda, et meie ettevõtete tootmispotentsiaal on viimasel ajal siiski mõnevõrra kosunud ja ettevõtlikud inimesed ei hangi tehniliselt ja esteetiliselt kõrgel tasemel jõuvankreid vaid lustisõitudeks. Nii leiab üha enam uusi Audisid–Porschesid–bemareid kasutust puhtalt kaubavedudeks (kategooria N1). 

Paraku võib täheldada ka üht muret tekitavat trendi – kui veel mõned aastad tagasi läks ostetud uutest Harley-Davidsonidest inimestele lõbusõitudeks vaid kolmandik, siis tänavu teises kvartalis arvele võetud 34st isendist juba pooled. See võib olla põhjuseks, miks minu viimati tellitud pitsa saabus hilinemisega ja oli kohale jõudes külm.

Viin ja Wiiralt

Juubeli juurde on ikka käinud üks väike naps ja tagasivaade hällilapse lapsepõlve. Mälestustes sorides selgub tihti, et täiseas avalduvad omadused ilmutasid ennast juba varases nooruses. Ühiskonnaelu puhul tuleb aga välja, et kuigi palju pole sajanditega muutunud, kuna elu kulgu suunav inimmaterjal on sama.

Eesti rahvuslik iseolemine sai teadupärast alguse ülemöödunud sajandil seltsiliikumise kujul – Revalia, Estonia, Vanemuine …. Seltsilises vormis tegutses ka karskusliikumine, mida võimendas meie rahvuskultuuri suurmeeste Kreutzwaldi ja Jakobsoni mure eesti rahva püsimajäämise pärast. Nagu tänastest lehtedest! Põhjust selleks oli juba siis küllaga, kuna Eestimaa 1448s kõrtsis tarbiti aastas seitse toopi ehk 8,6 liitrit viina iga hinge peale. Statistikaameti andmetel joodi 1921 Eestis elaniku kohta 9 liitrit piirutust ja piirituseviina ja 2 liitrit õlut; 2016 jällegi 8 l kanget, 68 l õlut, 7 l lahjat ja 11 l veini. Ühe rahva joomisharjumused tunduvad olevat sügavate juurtega ja kuigi karskusliikumine, keelud ja muud asjaolud võivad seda kõigutada, kipub tulivee kulistamine igal laiuskraadil ikka oma fundamentaalse balansi leidma.

Sama mure oli ka Soomes, kus kohalikud karsklased olid keeluseadusest unistanud juba sajandi algusest; mingil määral see sõja ajal kõikjal kehtiski. Iseolemise vabadus käes, võeti seal kuiv seadus vastu kiiremas korras (1. juunil 1919) ja kehtis see kauem kui kuskil mujal, 13 aastat! Kuigi seaduse eesmärk oli õilis, kujunes tulemus oodatule vastupidiseks – soomlased muutusid endisest joobelembesemaks ja isikuvastased kuriteod mitmekordistusid. Ja seda paljuski tänu sugulasrahva ettevõtlikkusele (mistõttu ma Eesti majandusliku tuleviku pärast väga ei muretse – tasuta lõunat me söömata ei jäta).

Nii et loodus armastab tasakaalu ega salli tühja kohta. Oktoobrirevolutsiooniga oli Vene turg Eesti jaoks suuresti ära langenud, kuid iseseisvunud Soome range karskuspoliitika avas meie rannakaluritele tööviljakuse kasvatamiseks imelised võimalused. Lihtsa kartuli väljavedamise asemel hakati nüüd janustele hõimuvendadele eksportima äärmuseni väärindatud põllumajandustoodet – 98%st kartulipiiritust (nii kaugele jõuti Rakveres siiski alles 1938 ja see on tunnistatud Guinnessi rekordi vääriliseks). Ühtlasi kinnitab selline asjade käik taaskord juhuse olulist rolli majandusarengu suunajana, nii et halastust prognoosijatele!

Taevast sülle langenud teenimisvõimaluse tõttu sai esimesest iseseisvuskümnendist Põhja-Eesti kalurite toel kriminaalseim aeg Eesti majandusajaloos, mille kõrval 90ndad kahvatuvad (vt filmid „Tulivesi“ v „Punane elavhõbe“). Kui taasiseseisvumise alul toimus kiire rikastumine kohati kohalike varade ümberjagamise teel, siis sajand tagasi oli Põhjarannikul jõukuse jõulise kasvu allikaks salapiiritusevedu. Sellest sai 20ndatel Soome ja Eesti kõiki ühiskonnakihte hõlmav rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vorm (Viinameri – Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel, Raimo ja Risto Pullat, 2010).

Kuid samal ajal käisid ägedad lahingud riigi alkoholipoliitika teemal ka Toompeal. Soomlaste äsja kehtestatud keeluseadusest innustatuna tegid Asutava Kogu karsklastest liikmed 1919 suvel tõsimeelse ettepaneku sätestada keeluseadus põhiseaduse paragrahvina. Kuna riigiviinamonopoli tulud olid aga juba eelarvesse sisse kirjutatud, ei saanud sellest siiski napilt asja ja sündmuste edasist käiku kirjeldab Küllo Arjakas nii:

„Valitsuse kava selgitas rahandusminister Juhan Kukk [ka iseseisvusmanifesti koostaja], kes muuseas kunagi oli samuti osalenud karskusliikumises: toota aastas neli miljonit liitrit piiritust ja sellest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude suurendamiseks, 1,5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille saavad mehed alates 20. eluaastast. /…/

Viina tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või ühe toobi (1,2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. /…/

Aasta hiljem, 1921. aastal, suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.“

Nii et viinaga läks meil siis leebelt. Radikaalseid meetodeid ei põlatud Eestis aga sajand tagasi ära töö ja kapitali vaheliste suhete klaarimisel. Nimelt lasti 3. septembril 1919 Irboskas (Petserimaal) vabadusvõitluse lipu all ning omakohtu korras valgete poolt maha Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu kongressi 25 delegaati (Enn Tarvel, Eesti rahva lugu, 2018). Tänasel päeval oleks selle teo nimi väherafineeritud „struktuurne reform“ tööturul, mis edeneb pehmes demokraatias teadagi visalt, siis aga leidis õigustust punase terrori tasakaalustamisena. Tagantjärele tundub, et see geneetilise ülekandekanali läbilõikamine halvas ametühinguliikumise siinmail igavesti.

Mida sellest õppida? Jõulised võtted annavad teinekord tõesti soovitud tulemusi, aga mõnikord on tagajärjed kontrollimatud. Meie õlleaktsiis on maailma kõrgeim (palgataset arvestades), millega aitame aga elu sisse puhuda Põhja-Lätile, nii nagu 20ndatel viskasid soomlased päästerõnga Käsmu ja Karepa kuivale jäänud paadiomanikele. Tookord piirasid mundrimehed piirikaubandust püssiga (vähese eduga), nüüd aga konstateerivad rahumeelselt kaupade vaba liikumist ELi aluspõhimõtete vaimus.

Ah et mis puutub siia Wiiralt? Parafraseerides Tšehhovit – kui tahad viimases vaatuses pauku, peab püss olema esimeses seinal. Kui õige prooviks võitluses joomarlusega võtta appi pehme jõu ehk Eesti kunstiklassika raskekahurväe ja kohustaks kaupmehi asendama kõigi napsupudelite etiketid Absindijoojatega. Kui pidustused läbi on. Seniks nautigem juubeliteemalist sildistust. Reklaamijad mängivad tihti inimese samastumissoovile, sest kained argumendid masse ei veena. Miks ei peaks antireklaam tegema vastupidist? Aitaks püsida nii eesti rahval kui kultuuril.

Mõõdukust vabaduse nautimisel!

Soome 100 – Eesti ???

Soome saab juba täna saja aastaseks. Nende sügisel Eestis käinud arenguminister Kai Mykkänen arvas, et Soome oluline edutegur on olnud talv. See sunnib pingutama. Talved on viimasel ajal lahjaks jäänud. Jätkugu soomlastel sisu ja sitkust sellele vaatamata!

Mart Tarmak, diplomaat, polüglott, olümpiavõitja sugulane, tunnustatud loomaarsti vend ja Balti keti idee tunnustamata autor, viis juubelihooaja puhul täide oma ammuse unistuse – panna eesti keelde oma sõbra Ilkka Taipale, psühhiaatri ja eutanaasia eestkõneleja, koostatud raamat „100 sosiaalista innovaatiota Suomesta“. Kuna aega nappis, korraldas ta 350 lehekülje tõlke talgute korras. Sedasorti ühistegevus ei ole eestlastele ajalooliselt võõras.

Eesti keeles on raamatu pealkiri siiski „100 Soome innovatsiooni“. Nii on suupärasem ja pole vaja karata, et see „sotsiaalne“ võimalikke lugejaid peletab. Nende s-tähega sõnadega on paljudel eestlastel endiselt keeruline suhe. Ka nendel, kes sündinud ammu pärast Brežnevit ja Kekkoneni.

Kuna raamatu eestikeelne pealkiri ei ennustanud intriigi, oli Raul Rebasel võimalus seda tutvustada äsjasel Riigikogu egiidi all ja Arenguseire Keskuse kaasabil toimunud innovatsioonikonverentsil. Päev lõppes paneeldiskussiooniga, kus sai kahe ülikooli rektoritelt, EASi juhilt ja kommertspanga varahaldurilt küsida küsimusi. Võimalust kasutas, hommikul esitletud raamat käes, ka üks teravamat sorti noorepoolne majandusprofessor. Ta palus nimetada kolm Eesti sotsiaalset innovatsiooni taasiseseisvumisest alates, kui e-residentsus kõrvale jätta. (Meie emapalk oma jõulisel kujul oleks ehk kvalifitseerunud, kuigi see on veidi ebaproportsionaalne ja lihtsakoeline vahend iibetrendi murdmiseks. Pealegi võttis Soome Keskerakond selle oma programmi juba aastal 1962.)

Ilmselt paljudele innovatsioonihuvilistele üllatusena aga ei andnud moderaator, vahelduseks opositsioonis oleva erakonna saadik, panelistidele võimalust igati arusaadavale küsimusele vastata. Ta pareeris küsimuse vähimagi kõhkluseta, argumendiga, et sellel konverentsil on teine fookus. Tõepoolest oli ta juba oma hommikustes avasõnades tähelepanu juhtinud seisukohale, et „innovaatiline sotsiaaleluasemeprogramm – see pole innovatsiooni pärusmaa“. Miks mitte, innovatsioonile võib läheneda ka Schumpeteri moodi kitsalt ja puhtmajanduslikult. 

Kohaletulnuid võis siiski jääda vaevama küsimus, et kui Soome 100 sotsiaalset innovatsiooni ei ole suutnud väärata nende tehnilist ja majanduslikku edenemist, siis miks peaks seda kartma Eestis? Kuid võib-olla siiski. Sibeliuse Akadeemia lõpetanud helilooja Jüri Reinvere arvab, et „Üks asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub, on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine.“ (Soome on eestlastele tundmatu maa, Sirp 1.12.2017). Eestlastele seostub kokkuhoidmisega vist tõesti eelkõige kasinus.

Igatahes jäi sellel üritusel, mille alapealkiri oli „riigi võimalused ja valikud“, maavõistluse arvestuses Eesti skoor avamata. Raamatu esmailmumise puhul 2006. aastal tõdes selle koostaja, et ka Soomes kiputakse majanduse vundamendina nägema tihti vaid tehnilisi läbimurdeid. Taipale arvates oleks paljud neist jäänud sündimata ilma rohkete poliitiliste, sotsiaalsete ja igapäevaelu puudutavate uuendusteta.

Äkki on esseist Reinverel õigus, kui ta väidab samas, et „Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.“ Ehk aitab kogumik avardada veidi ka meie arusaamu elu olulistest koostisosadest siinsel laiuskraadil ja vennasrahvast paremini mõista. Enne meid on seda tõlgitud pea kolmekümnesse keelde. Parempi myöhään jos silloinkaan.