Nagu kaks tilka viina (klassihuvide antagonistlikkusest)

Teadupärast on ökonomistid äsjase majanduskriisi põhjuste ja lahenduste otsimise käigus jõudnud üpriski üksmeelselt järeldusele, et ebavõrdsuse suurenemine ja sissetulekute kontsentreerumine tulujaotuse kitsasse tippu viimastel aastakümnetel on üks kriisi põhjusi ja selle trendi murdmine on oluline tulevase kasvu ja sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks. Inclusive growth on juba aastaid kesksel kohal kõigis OECD, Euroopa Komisjoni ja IMFi majanduspoliitika dokumentides. Ja midagi pole teha, ametiühingutel on ühtlasema tulujaotuse tagamisel oma roll.

Selle taustal kõlab julgelt üks tänane tsitaat: „Ma ei tea ühtegi edukat ettevõtet, kus tegutseks ametiühing.“ (Erkki Raasuke ÄP 28.9.2017) 

Kas rahvusvahelised institutsioonid on tõesti langenud ametühingute hukatusliku mõjuvõimu alla?

Eks elu kulgu kujundavad ka tulevikus ikka klassihuvid, mille edendamata jätmise eest süüdistagu igaüks iseennast, aga ühiskonna edu ei tarvitse olla ettevõtete edude mehhaaniline summa.