Valguskiired sombuses taevas ehk ükskord me trükime niikuinii

Kes viimasel ajal on silmi lahti hoidnud, see on märganud üldiselt sombuses taevas üksikuid lootustandvaid valguskiiri. Nimelt võib raha varsti hakata sõna otseses mõttes taevast alla sadama. See tundub üha enamatele olevat ainus võimalus, kuidas vanast taagast lahti saada ja majandus uuesti jalule aidata. Eestis, Euroopas ja globaalselt. Küsimus on vaid selles, kas see  toimub enne või pärast Suure Surutise kümnendat aastapäeva.

Viimane Economist: Out of ammo? (20.2.2016) koputas poliitikute südametunnistusele ja tuli välja soovitusega, millest „heas seltskonnas“ ei ole seni olnud kombeks kõva häälega rääkida.

„The time has come for politicians to join the fight alongside central bankers. The most radical policy ideas fuse fiscal and monetary policy. One such option is to finance public spending (or tax cuts) directly by printing money—known as a “helicopter drop”. Unlike QE, a helicopter drop bypasses banks and financial markets, and puts freshly printed cash straight into people’s pockets. The sheer recklessness of this would, in theory, encourage people to spend the windfall, not save it. (A marked change in central banks’ inflation targets would also help: see Free exchange.)”

Ja artikkel lõppeb tõdemusega, et …

”It’s the politics, stupid – The problem, then, is not that the world has run out of policy options. Politicians have known all along that they can make a difference, but they are weak and too quarrelsome to act. America’s political establishment is riven; Japan’s politicians are too timid to confront lobbies; and the euro area seems institutionally incapable of uniting around new policies.”

Vaatamata ketserlikele mõtetele pole isegi britid usku eurotsooni tulevikku lõplikult kaotanud. Tänase madisepäeva puhul avaldab Financial Times lootust, et rahatrükk polegi ehk enam mägede taga. Visalt aga kindlalt on need majanduslikult täiesti kained mõtted rühkinud poliitilise ebakorrektsuse koridoridest peavoolu suunas.

Martin Wolf: Helicopter drops might not be far away (FT 24.2.2016)

„The world economy is slowing, /…/ The next step is likely to include fiscal expansion. Indeed, this is what the OECD, long an enthusiast for fiscal austerity, recommends in its Interim Economic Outlook. But that is unlikely to be the end. With fiscal expansion might go direct monetary support, including the most radical policy of all: the “helicopter drops” of money recommended by the late Milton Friedman.

/…/

One alternative then is fiscal policy. The OECD argues, persuasively, that co-ordinated expansion of public investment, combined with appropriate structural reforms, could expand output and even lower the ratio of public debt to gross domestic product. This is particularly plausible nowadays, because the major governments are able to borrow at zero or even negative real interest rates, long term. The austerity obsession, even when borrowing costs are so low, is lunatic.

                                                                                                                                                            

If the fiscal authorities are unwilling to behave so sensibly — and the signs, alas, are that they are not — central banks are the only players. They could be given the power to send money, ideally in electronic form, to every adult citizen. Would this add to demand? Absolutely.”

Nii et ükskord me trükime niikuinii.

PS

Eestikeelseid versioone nendest mõtetest võib lugeda aastatagusest Eesti Ekspressist „Miks trükkida raha juurde?“ ja RMi blogist „Raha trükkimine pole nali“ (veidi segane, aga tehniliste viidetega).

Metamorfoosi sotsiaalmajanduslikud tagajärjed

Eile avaldas OECD oma värske majandusprognoosi, kus väljendab sügavat muret globaalse majanduse jahtumise pärast ja kutsub üles aktiivsetele makromajanduspoliitilistele vastumeetmetele.

                                                                                                         

Postimees kommenteeris 18.2.2016 uudist nii: Kasvuprognoosi kärpinud OECD: vaja on kiirelt tegutseda

„Manni [OECD peaökonomist] sõnul ei piisa nõudluse kasvatamiseks üksnes agressiivsest rahanduspoliitikast. Seda tuleks toetada teiste instrumentidega, eelkõige struktuursete reformidega, aga mille teostamise tempo näitab OECD teatel praegu poliitikute vähest huvitatust.“

Kes selle vana tuttava europoliitiliselt korrektse tõlgendusega lepib, saab oma roosas udumullis õndsalt edasi hõljuda – oleme teinud ainuõigeid ja ainuvõimalikke otsuseid ja elame parimas võimalikus maailmas. Reformidega on vaja edasi minna ja eelarve peab olema tasakaalus. Aamen. Skeptikutel on siiski võimalus tutvuda algallikaga.

OECD: Elusive global growth Outlook requires urget policy response

„The world economy is likely to expand no faster in 2016 than in 2015, its slowest pace in five years. Trade and investment are weak. Sluggish demand is leading to low inflation and inadequate wage and employment growth.

/…/

The Outlook suggests that a stronger fiscal policy response, combined with renewed structural reforms, is needed to support growth and provide a more favourable environment for productivity-enhancing innovation and change, particularly in Europe.“

Arusaadav, et ka OECD ridades on valitsusi, kes panevad sõltumata majanduskonjunktuurist „struktuursetele reformidele“ rohkem kaalu kui paljud teised. Sellisest poliitilise korrektsuse vajadusest on aga vaba Larry Summers (kelle autoriteedist räägib muu kõrval tema kaks Nobeli majanduspreemia kavalerist onu), kes ütleb FT veergudel  vagatsemata välja, kuidas asjad üpris konsensuslikult on (sõltumata OECD prognoosist ja sõnumitest).

Larry Summers FT 19.2.2016

„If I am right in these judgments, monetary policy should now be focused on avoiding an economic slowdown and preparations should be starting with respect to the rapid application of fiscal policy. The focus of global co-ordination should shift from clichés about structural reform and budget consolidation to assuring an adequate level of global demand. And policymakers should be considering the radical steps that may be necessary if the US or global economy goes into recession.“

Majandusprognoosi tegemise seisukohast on kriitilise tähtsusega, millisest tegutsemisjuhendist poliitikud lähtuvad. Inimese elujärje seisukohast rääkimata.

Võimuvõitlus on igavene

Eelmise aasta lõpus lahkunud Euroopa suur arhitekt, majandusharidusega kantsler Hemut Schmidt, oli väga kriitiline praeguse Euroopa majanduseliidi kriisilahendusmeetodite suhtes. Allpool viidatud lugu annab hea ettekujutuse eurokriisi suurest pildist. Seal viidatakse ka praegusele akadeemilisele konsensusele veniva eurokriisi põhjuste kohta. Ilma selle teadmiseta on kriisi lahendamiseks vähe väljavaateid. Tehniliselt on lahendused teada, aga valikud on poliitilised.

"Helmut Schmidt and the narrative of the Eurozone crisis"
Athanasios Orphanides

Mõned kantsleri enda tsitaadid (aastast 2011) …

/…/

“The history of the continent might well be regarded as a never-ending succession of struggles between the periphery and the centre and, vice versa, between the centre and the periphery.”

/…/

“We Germans have frequently made others suffer because of our position of power at the centre.”

/…/

“We should also avoid advocating an extreme deflationary policy for the whole of Europe.  . . . No country can consolidate its budget without growth and without new jobs.”

/…/

“What we have, in fact, is a crisis of the ability of the EU’s political bodies to act. This glaring weakness of action is a much greater threat to the future of Europe than the excessive debt levels of individual Eurozone countries.”

/…/

Tõestisündiv lugu kolmes pildis

1962
Külastab president kosmosekeskust, märkab luuaga kojameest ja küsib, et mida sina siin teed? Kojamees vastab, et ma saadan inimest kuule! (I’m helping put a man on the moon, Mr. President.)

2015
Külastab president kliinikumi, märkab mopiga koristajat ja küsib, et mida sina siin teed? Koristaja vastab, et ma aitan hoida kõrgel Eesti meditsiini lippu! (Õnneks meenus tööandja missiooni kõrgelennuline sõnastus äsjaselt motivatsioonikoolituselt, mis oli jäänud küll veidi kaugeks, aga kliinikumi auväärse kollektiivi palgalise liikmena tundis ta end kohati tõesti osana millestki suuremast, ta ei olnud lihtsalt üks sisseostetud harja ja kühvli kiigutaja, ja see teadmine aitas tal paremini toime tulla oma pisikese palgaga.)

Vastus innustab ja president küsib sama kokalt. Kokk vastab, et ma aitan haigetel kiiremini terveneda! (Kolmkümmend aastat kliinikumi kokana oli andnud talle veendumuse, et personaalne toiduratsioon soodustab paranemist ja vähendab keskmist operatsioonijärgset voodipäevade arvu kolmel juhul kümnest vähemalt 15,7%, gastroenteroloogiliste tõbede puhul kolm korda rohkem; hobistatistikuna oli ta selle pikaajaliste vaatluste põhjal usaldusväärselt välja arvutanud ja vabandab muidugi kõigi kontrolligrupi liikmete ees, kes inimkonna parema teadmise nimel pidid põhjendamatult kaua tavalist haiglalobi helpima.)

2016
Külastab riigikontrolör ülikooli kliinikumi, märkab mopiga koristajat ja küsib, et mida sina siin teed? Koristaja vastab, et ma teenin elatist. Vastus on ratsionaalne, kuid midagi jääb kripeldama ja ta küsib sama kokalt. Kokk vastab, et kas sa siis ei näe, ma liigutan kulpi potis.


Valest otsast alustatud reform
Valed arvud valitsuse Excel-tabelis
Haiglates ei ole kasutuid ametikohti

Miks Eesti mees ei sünnita

Miks Eesti naine ei sünnita, on läbihammustatud küsimus.

Vastus on ebarahuldav pereelu ja üldise turvatunde vähesus. Sooline palgalõhe on meil ka naiste kahjuks ja iga kümnes naine leiab, et pole võtta nende lapse isa väärilist meest. Lisaks selgub presidendi emadepäeva kõnest, et takistuseks on Eesti mees, kes ei vastuta.

Aga miks üks kaine ja ratsionaalselt mõtlev keskmine Eesti mees ei sünnita? Seda küsimust pole isegi esitatud. Kui õige uuriks, miks võib selline mees pidada sünnitusprotsessis osalemist riskantsete tagajärgedega tegevuseks.

Eespool mainitud tegelane võib olla harvaesinev nähtus, kuid oletame, et ta siiski eksisteerib ja mõjutab jõudumööda demograafilisi protsesse. Emotsionaalse olendina soovib keskmine Eesti mees isegi mõnevõrra rohkem lapsi kui keskmine Eesti naine. Aga ratsionaalne pool tuletab talle meelde, et kooselu purunemise võimalus on suur ja lahutusega kaasnevad tagajärjed.

Hüpates tulevikku, leiab see mees ennast märkimisväärse tõenäosusega olukorrast, kus tema kaks last elavad ema juures ja isal õnnestub võsukeste eest hoolitseda vaid puhkepäeviti. On ka võimalus, et tema emotsionaalne pool ei pea tihedat suhtlust lastega vajalikuks - sellisel juhul piirdub isa kohustus elatisraha ülekandmisega ema pangakontole.

Elatisraha suurus võib olla vanemate kokkulepe, vastavalt oma võimalustele ja laste vajadustele. Aga see võib olla ka kohtu määratud summa, mis ei tohi seaduse järgi olla väiksem kui miinimumpalk. Seda kahe lapse eest kokku - aga vähemalt niipalju üks keskmine Eesti mees lapsi emotsionaalselt tahab. Nii et seaduse tasemel hoolitseb riik lahutatud laste eest hästi.

Seega on riik otsustanud, et ühe lapse ülalpidamine maksab vanematele sellel aastal 374 eurot kuus, millest riik peab vajalikuks katta 5 protsenti ehk 19 eurot ja vanemate õlule jääb ülejäänud 95 protsenti ehk 355 eurot. Poole sellest viimasest peab iga lapse eest tasuma lahus elav vanem, kes üheksal juhul kümnest on mees. Kuid millised on reaalsed võimalused seda kohustust täita? Aus vastus näitab, et sünnitusele kaasaaitamine võib keskmise Eesti mehe puhul tõesti osutuda vastutustundetuks tegevuseks.

Tänavu laekub keskmise Eesti palgatöötaja kontole 620 eurot kuus, millest pooled töötajad teenivad rohkem ja pooled vähem. Kui sellisel keskmisel töötajal juhtub olema kaks temast lahutatud last, siis on lugu täbar, sest pärast seadusjärgse elatiseäramaksmist jääb oma vajaduste rahuldamiseks järele 265 eurot.

Kuna elatise maksjaks on enamasti mees, saab ta end lohutada enda kasuks oleva palgalõhega. Kuid vaatamata sellele võib kahelda, kas riikliku miinimumelatise maksmine kahe lapse eest on keskmisele palgasaajast mehele jõukohane. Rääkimata nendest, kes jäävad palgaskaalal keskmisest allapoole.

Võib ka küsida, kas riigi poolt hinnatud 374 eurot kuus lapse ülalpidamiseks on vähe või palju? Ühe vastuse sellele annab üks Tartu Ülikooli uuring, mis mõõdab tegelikuks selliseks kuluks Eestis keskmiselt 280 eurot. Selle valguses hoolitseb riik oma enamasti isast lahutatud väikeste kodanike eest tõesti hästi, nõudes isalt laste kasuks kolmandiku jagu suurema summa. Elatisnõuet ei vähenda vabandus, et laste isa on kõigest üks keskmine Eesti mees.

Presidendi viidatud vastutamatusele lisaks võib siin olla põhjus, miks neljast lahutatud lapsest kolm teiselt vanemalt elatist ei saa - miinimumkohustuse künnis on liiga kõrge.

Kuid eelnev on vaid pool häda. Õige keeruliseks läheb elu siis, kui see õnnetu Eesti mees soovib soolise võrdõiguslikkuse vaimus osaleda laste kasvatamises ja nende eest hoolitsemises ka vahetult, mitte vaid rahasiirde kaudu. Nii palju, kui asjaolud võimaldavad. Näiteks veedaksid lapsed hea meelega kolmandiku ajast isa juures, kes kataks sellel ajal kõik kulud. Eesti riigi jaoks on selline olukord reguleerimiseks kas liiga keeruline või ebatõenäoline, mistõttu on lahutusjärgne lastega tegelemine majanduslikus mõttes puhtalt isa eralõbu ja rahalist elatiskohustust ei vähenda.

Vähemalt keskmisele Eesti mehele käib selgelt üle jõu maksta sama asja eest kaks korda - emale pangaülekandega ja lastele otse neid toites ja kattes. See võib sundida teda majandusliku paratamatuse tõttu loobuma lastega koos veedetud ajast, sest sünnitusest enam loobuda ei saa.

Kuid vähe sellest. Järgmisel aastal kasvab miinimumpalk ja sellega seotud elatis taas kümnendiku võrra ja tagatipuks tuli üks juhtiv ettevõtja välja ettepanekuga, mille elluviimine ajaks enamiku elatiskohuslasi otse pankrotti - tõsta miinimumpalk mõne aastaga 1000 euroni! Päris nii ehk ei lähe, kuid võib kindel olla, et miinimumpalk tõuseb ka tulevikus keskmisest kiiremini. See vähendab aga iga aastaga keskmise Eesti mehe võimet tasuda seadusjärgset elatist. Riskide maandamiseks on siin kaks võimalust - mitte lahutada või mitte sünnitada.

Ilmselt on nii kainelt kalkuleeriv mees siiski haruldus, sest lapsi ju ikka sünnib. Kahjuks sünnib ka lahutusi, kuna elurumalus ei ole haruldus. Sellega seoses paar soovitust. Esiteks - siduda elatis lahti miinimumpalgast ja määrata selle suurus kooskõlas laste põhjendatud kulude ja vanemate maksevõimega. Ühtlasi mõelda välja, kuidas tuhandetes jõustunud kohtulahendites tühistada aastateks ette määratud side elatise ja miinimumpalga vahel, sest see on meelevaldne ja võib seaduse jõuga viia kafkalike tulemusteni. Teiseks - juurutada kohtupraktika, mis reaalselt arvestab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalust vabatahtlikult ja otseselt.

Ühiskond nagu ökosüsteem on tervikuna üldiselt tasakaalus, mis küll ei välista tasakaalustamatusi süsteemi sees. Sooline palgalõhe on tabamatute juurtega fenomen indiviidi tasandil, kuid perekonna tasandil taandub see välja. Vähemalt levinuima, heteroseksuaalse peremudeli puhul on võimalik teha selles osas tasaarveldus, kui see lõhe alusetult eksisteerib ja on abikaasadele vastuvõetamatu. Kui lapsed kuuluvad eelduslikult naisele, siis võibolla kuulub raha mehele lihtsalt tasakaalu pärast. Pealegi pole teada ühtegi uuringut, kus Eesti naised ülekaalukalt ei arvaks, et mees peabki rohkem teenima ja kindlustama perele elujärje, mis oleks naabrist parem.

Ene-Margit Tiit kirjutas kunagi Riigikogu Toimetistes, et “aktiivse perepoliitika tõhususe mõõdupuu pole üksnes laste suurem sündimus, vaid kõigi Eesti elanike elu muutmine meeldivaks, turvaliseks ja sisukaks”. Turvatunnet vajavad lastele lisaks ka emad ja isad. Kuni lapsed on kulukas ja riskantne eralõbu, ei realiseeru ka nende saamise loomulik soov.