(Avaldatud Eesti Ekspressis 12.4.2012)
Eestlane on üks loomult kade loom. Kuidagi ei anna rahu, kui keegi on end veidi paremini sisse seadnud.
Riigikogulase kergelt kopsakam töötasu on all-linna rahval pidevalt hambus. Nüüd siis võeti ette rahvusliku lennukompanii juht – rahvusvaheline mees, kelle palgataseme määravat vaba turg. Ja turg, teadagi, juba naljalt ei eksi.
Kuidas aga kujuneb meie palk? Palk kui tööjõu hind peaks vabal turul kujunema nõudluse ja pakkumise vahekorras. Kui pakkumine ületab nõudlust, siis kauba hind langeb. Ja vastupidi – kui nõudlus on suur ja kaupa vähe, peaks tõusev hind meelitama kasuahneid majandusagente seda väärtuslikku kaupa juurde tootma, mis omakorda hinna maa peale tagasi toob. Nii see turumajanduslik koordinatsioonimehhanism suures plaanis toimib.
Viimastel Riigikogu valimistel osales peaaegu kaheksasada kandidaati ehk kaheksa huvilist ühele toolile. Selline huvi ühe ameti vastu võiks ju palga ja selle tõusu kontrolli all hoida küll. Aga häda on selles, et riigikoguja palk ei kujune vabal turul – selle määrab koguja ise. Mitte küll alati personaalselt endale, aga riigikoguja palga määrab siiski riigikoguja, kes võib järgmises koosseisus olla ka tema ise. Enamik kogujaid ilmselt loodab, et nii ongi. Seega pole siin tegemist majanduslikult efektiivse turuolukorraga, vaid suure otsustusvabadusega iseenda tööpanuse hindamisel. Mõeldavad piirangud sellises ahvatlevas olukorras on peamiselt moraalsed.
Lennukompanii juhi palgaga peaks lugu olema teisiti – tema ei saa ju ometi endale ise palka määrata. Kuidas on siiski võimalik, et tema, ja muidugi mitte ainult tema, vaid nii mõnegi suurfirma juht, oskab endale välja kaubelda nii kena kopika? Kas tõesti on nii vähe neid, kes suudavad juhtida veidi suuremat ja rahvusvahelise haardega ettevõtmist? Või oskajaid mehi–naisi veel oleks, aga motivatsiooni miskipärast ei ole? Äkki oli lahkumiskäepigistus eelmisest ametist liiga kuldne? Ma ei räägi siin meie lennukompaniist, vaid sellest rahvusvahelisest heast (või halvast) tavast, millega me ilmselt mõnevõrra arvestama peame.
Millega võiks olla põhjendatud olukord, kus üks firma töötaja teenib ühe aastaga sama palju kui tema keskmine kolleeg või tavaline kaaskodanik kogu oma töise elu jooksul kokku? Millega põhjendada neljakümnekordseid palgavahesid, mis pole muidugi veel mingi lagi, sest lage polegi? Selleks võiks ehk olla harukordne anne koos ülihea hariduse ja töökogemusega, erakordne töökus, meeletu vastutus, kompensatsioon inimlikult ebamugavate otsuste tegemise eest jne. Ja kui palgavahe oleks neljakümne asemel kümme korda, siis ei viitsiks eriti pingutada ja läheks kergemale tubasele tööle ning tippjuhi koht jääks täitmata? Kümnekordne palgavahe lihtsalt ei käivita tippjuhte taastootvat turumehhanismi.
Võib-olla nii ongi.
Kuid olgu nende ratsionaalsete põhjendustega kuidas on, mis on siiski see turumehhanism, mis määrab tippjuhi kohati kosmilise hinna? Tuleb välja, et seesama, mis meie rahvaasemikel – ka suurfirmade tippjuhtide palgataseme määravad suurfirmade tippjuhid ise. Mitte just individuaalselt, aga kollektiivselt küll. Ja kui kord selline võimalus on antud, siis miks mitte võtta juba veidi rohkem? Ah et kuidas nii? Väga lihtne. Suurfirma tippjuhi palga määrab omanike poolt valitud nõukogu, mille liikmed on, väheste eranditega, teiste suurfirmade tippjuhid.
Apple’i nõukogu kaheksast liikmest seitse on oma firmas tegevdirektor või president, vaid üks on asepresident – USA endine asepresident. Seega võib ainult mingi ebamaine jõud seda ringkäendust murda. Apple’i puhul oli selleks Steve Jobsi erakordne võime moonutada teda ümbritsevat reaalsust (möönan, see seos on meelevaldne). Jobsi aastapalk tegevjuhina oli üks dollar ja ei mingeid boonuseid. Apple’i uus juht Tim Cook neid Jobsi võimeid ei evi ning naudib peaaegu kaks korda kõrgemat põhipalka kui meie lennufirma esimees. Head majandustulemused kindlustavad muidugi väärikad boonused.
Nii et mõne tegelase palgaga lihtsalt on lood nii nagu ühel kuritegeliku organisatsiooni liikmel ühes maaväliste jõududega mängivas kultusfilmis: “Mind nähti koridoris, ja ka mina nägin mind koridoris … ja mina sidusin mind kinni, mina … mind … mõistate … mina mind.” Kuidagi ei pääse neist kütketest, millesse oled end ise mässinud. Maapealse turuga pole sellel aga eriti pistmist.
Üks ajaloohuviline riigikoguja arvas kunagi, et “kadedus, pettused, ahnus – need omadused on aidanud eestlastel võõrvõimu all ellu jääda”. Kas on võim jälle salamahti võõra vastu vahetunud või ei olegi eestlased nii erilised ning need inimlikud omadused on levinud planeedil Maa laiemalt, mõjutades ka kohalikku “turuhinda”. Ka turud muidugi teinekord eksivad, kuid käesoleval juhul on nad süüst priid.
Postitused
